Intresside tõusult teenivad Eesti pangad lisatulu üle poole miljardi euro aastas. Märgatav osa sellest läheb suuremate pankade kasumiks. Eestlased nurisevad euribori tõusu üle, kuid isegi ei küsi, miks see meie laenudes on.
„Mina olen süüdi, et Eestis tarvitatakse kodulaenudes euribori,“ ütleb endine hansapankur Indrek Neivelt.
See juhtus naistepäeval 1996. aastal. Neiveltil õnnestus EBRDst välja kaubelda 12 miljoni Saksa marga suurune laen, mille alusel hakkas Hansapank esimese Eesti pangana väljastama eluasemelaene.
Esimeste kodulaenude intress oli – nooremad lugejad võivad nüüd imestusest pikali kukkuda – 12 protsenti aastas!
See oli toona soodne laen.
Alates 1996. aasta septembrist hakkas kodulaenude intress „ujuma“ – Hansapanga 8,5protsendisele marginaalile lisandus kuue kuu libor.
Libor on Londoni pankadevaheliste laenude indeks. Toona kasutati just seda, sest ühisraha eurot ega euribori ei olnud veel olemas.
Neivelt meenutab, et kuue kuu libor läks käiku seetõttu, et intressimäära pidi siis ümber arvutama kaks korda aastas. See tundus paras – mitte liiga tihti ega liiga harva. Pealegi tarvitati sama tingimust mitmetes teistes riikides.
Tollest ajast hakkasidki meie kodulaenude intressimäärad ujuma.
Kuid asi pole ainult neis. „Kuigi üldiselt mõeldakse ujuva intressimääraga laenude all eluasemelaenusid, on ka valdav osa autoliisingutest ning ettevõtete ja valitsemissektori laenudest ujuva intressimääraga,“ märgib Eesti Pank. „Eestis on ujuva intressimääraga laenude osakaal üks suurimaid Euroopa Liidu riikide seas.“
Ehk valdav osa Eesti laenajatest on euribori või mõne muu indeksi orjad.
Paljud aga ilmselt ei tea, et võimalik oleks laenata ka ujuva intressita.
