Mida kiirema tempoga liigume meile seni tuntud looduse totaalse hävingu poole, seda enam tunnevad ettevõtjad vajadust rohelisemana näida. Ikka selleks, et majandus aina kasvaks ja progress ei peatuks.

Rohepesu

Kuigi siililegi on selge, et piiratud ressursside puhul on lõpmatu kasvu projekt esiteks ohtlik ja teiseks võimatu. Eelkõige naftaäris ja moemaailmas alguse saanud tendents on nüüd tajutav kõikjal. Kahtlasi rohelise kleepse ja lubadusi olla süsinikuneutraalne juba homme ei anna ainult laisk ja loll. Lisaks konkreetsele valetamisele on rohepesu puhul probleemiks tarbija vaimu lõplik nüristamine. Kui justkui kõik maailma tooted on keskkonnale jube head, ei oskagi nagu enam kobiseda ja kaob tahe aru saada, mis bränd on päriselt oma sõnade taga ja kes ja mis piirduvad hingestatud jutu ja kuhugi kaugele Aafrikasse metsa tagasi istutamise lubadustega.

AI siin, AI seal, AI iga nurga peal

AI

Tehisintellektile on jõukohased järjest loomingulisemad ülesanded ning elektrooniliste ajude loodud teosed on järjest muljetavaldavamad. Esseed, pildid, muusika – kõikjal tõstavad robotid pead ja õigete märksõnade ettesöötmisel saavad hakkama kreatiivsete ülesannetega ühest keskpärasest tudengist pareminigi. Kui nüüd uurimistöö kirjutamise asemel saad lasta selle hoopis AI-l valmis teha, läheb laiskade õppurite elu ikka eriti lihtsaks ja professoritel keeruliseks. Kuidas sa tuvastad, kelle tekst sinu ees tegelikult on? Nende arengute valguses tulevad ülikoolides ilmselt suulised eksamid ulatuslikult tagasi. Lisaks tunnetavad varsti konkurentsi mõju disainerid, fotograafid, illustraatorid ja digikunstnikud, kelle ülesandeid saavad AI-d kiirelt ja kergelt täita ja seda ilma tasu küsimata. Milleks tellida logo või mustrit inimeselt, kui samaväärse kütab valmis robot paari sekundiga?

Rõõmustada selle üle on keeruline. Võiks ju olla nii, et AI-sid treenitaks meilt üle võtma igavaid rutiinseid töid, mitte just neid, mis inimesest inimese teevad ja enim naudingut pakuvad.

Gen Z ja millennialite ühine minevikuihalus

1990ndate hõnguline nostalgia on jätkuvalt teema. Viimane kümnend, kui me tajusime elu reljeefsemalt kui iPhone’i kergelt kriimulise ekraani pealt, paistab neile, kes sündisid pärast aastatuhande vahetust, täieliku imedemaana. Et inimesed päriselt käisidki iga päev koos kohvikus hängimas, nende karjäär ei koosnenud juhutöödest ja neil oli päris oma kinnisvara? Ah, ära aja!

Parimaks näiteks on selle tendentsi puhul 1990ndate hittseriaali „Sõbrad“ populaarsus nii zuumerite seas, kes on selle just avastanud, kui millennialite hulgas, kes vaatavad „Sõpru“ juba sajandat korda. Mõistagi matkitakse ka 1990ndate moodi, Areenist läbi käinud gooti- ja emostiilid on jälle teema, neile oponeerivad samuti 1990ndate vaimu peegeldavad cottage- ja gremlincore. Jah, te kuulsite õigesti, kui tahad olla moodne, siis pane ennast riidesse, nagu seda teeks gremlin või haldjas kultusfilmis „Army of Darkness“.

Heaolusisu

Mugavussisu

Olgem ausad, internet ei ole enam ammu koht, kus vahtida toredaid kassivideoid ja saata meile, vaid põhjatu ärevushäiret käivitav info-ookean. Uudisvoo lõpmatule doomscroll’imisele alternatiiviks on tarbida rahustavat comfort content’i ehk veebisisu, mis on saanud tuhandete tiktokkerite leivanumbriks. Kui sa ei jaksa enam vaadata pilte sõjatandrilt, lugeda uudiseid metsapõlengutest ja elada kaasa üksteist kohtus alandavatele superstaaridele, siis on sul võimalus lüüa reaalsusele käega ja uinutada oma südametunnistust ning tähelepanu hoopis muu kraamiga. Vaikselt põlev kamin, pikk ja aeglane leivategu, sügav, vaat et teaduslik sissevaade kellegi võõra tsiki õhtusesse näohooldusrutiini lasevad su teadvusel veidi rahuneda ja oledki vähem stressis. Näpud saavad skrollida, pikslid tarbitud ja aju veidi rahulikumaks. Pesuehtne jaanalinnutaktika probleemidega tegelemisel, aga vähemalt magad natuke paremini.

Oled see, mida sa sööd

Tark toit

Samal ajal, kui mõnes maailma piirkonnas hõõgub pidevalt potentsiaalne näljahäda, muutub söök jõukamates riikides vaikselt järjest keerulisemaks. Meie toidulaual põimuvad staatus, igavese nooruse ihalus ja tehnitsistlik maailmavaade. Brändijuhid ja turundussellid püüavad üleküllastatud turu tingimustes muuta meile toitu järjest huvitavamaks, erilisemaks, funktsionaalsemaks. Lihtsalt kõhu täitmisest enam ei piisa, oluline on, et toit oleks enam kui toit. Selle äärmuslikud vormid, nagu kõiki maailma kasulikke aineid sisaldav ja kogu tavapärast külmkapi sisu asendama mõeldud vedelroog Soylent, on jäänud pigem Silicon Valley miljonäride veidruseks, kuid jõudu, energiat ja juuksekasvu igas suunas lubavad kommikesed, batoonikesed ja pulbrikesed hõivavad järjest pikemaid poeriiuleid, süües sõna otseses mõttes välja vanu ning igavaid näkse ja jooke.

Digitaalne mood

Ilmselt ei lähe digitaalne mood päriselt enne käima, kui Metaverse näeb välja nagu Pixari mitte just kõige andekama praktikandi harjutus maailmaloomise teemal. Kuid see ei sega brändidel juba praegu panustada oma kohalolusse virtuaalmaailmas teisel pool ekraani, sest kes ees, see mees. Igaühel meist on juba praegu võimalus sebida endale digitaalsed Niked või Adid, mida jalas kanda otseselt ei saagi. Ka meid siledamaks ja ilusamaks siluvate filtrite ehk digitaalse kosmeetika maania on tulnud, selleks et jääda. Oma pidurdamatus tahtmises näida netis kena ja moodsana laseme välimust tuunivatel programmidel kerge vaevaga korjata ära kõik meie andmed, nii nagu edukalt tegi venelaste loodud ja epideemia hooga levinud edevusäpp Lensa.

Klassikalisele rõivatööstusele heidetakse ette sellega kaasas käivat meeletut looduse saastamist. Pikslitest rõivad füüsilisse maailma justkui ei ulatu, seega võiks virtuaalset moodi positiivseks nähtuseks pidada. Kuid nii lihtne see pole ja ka digitaalse kleidi süsinikujälg on päris korralik: kogu selle info salvestamiseks huugavad kusagil kaugel serverite farmid, mis tarbivad sama palju energiat kui keskmine Euroopa linn. Ja seda kõike selleks, et sa saaksid mõnel vanalt klassivennalt laigi.

Õpime targematelt

Hakkamasaajad liigid

Jõudnud omaenese ahnuse ja progressiobsessiooni tõttu ökoloogilise kuristiku äärele, on inimesed hakanud pöörama tähelepanu liikidele, kes meie tegevuse pärast on pidanud kolima sellesama kuristiku servale juba varem. Ehk siis elama tööstusmaastikel, lageraietel ja muudes planetaarse kinnisvara turu mitte just premium-paikades. Ning on seejuures suutnud end seal hästi tunda. Ääremaile tõrjutud liikide uurimise trendi tõmbas käima Anna Tsingi raamat „Mushroom at the end of the world: On the Possibility of Life in Capitalist Ruins“. Nüüd, teadvustades, et üleliia palju aega enda ega teiste loomade päästmiseks meil pole, püüavad ökoloogid ja antropoloogid saada pihta, miks mõni liik elab edukalt üle kõiksugused väiksemad ja suuremad kataklüsmid ja mõni ei ela. Seened on siinkohal oma adaptiivsuse ning koostööoskuste tõttu teiste organismidega üheks populaarseimaks uurimisobjektiks. Nendes uuringutes on andnud oma panuse ka Eesti teadlased. Oma valdkonna maailma enimviidatud teadlastena võib siin esile tuua mükoriisauuringute juhtivteaduri Leho Tedersoo ja bioloogiat ning informaatikat uuriva Kessy Abarenkovi.

Koosolemise vormid

Koosolemise vormid

Halvad uudised EKRE ja Isamaa valijatele: inimkond kohe kuidagi ei taha keskaega tagasi. Toeta kolmandaid lapsi ja mehe ja naise kiriklikku liitu palju tahad, ikka on mingi täielik polüamooria lahti. Klassikalisest, või siis peaks ütlema Euroopale mõned sajandid tüüpiliseks olnud peremudelist on vaikselt, aga kindlalt saamas vaid üks inimestevahelise liidu versioone. Võid elada üksi või mitmekesi koos. Laste kasvatamine on vaid üks võimalikest elueesmärkidest. Kõikvõimalikud püsivamad liidud jõuavad inimese ellu kõvasti hiljem kui 20. eluaastate alguses. Ja võimalik, et just tänu teadlikumale suhetesse suhtumisele on näiteks USAs lahutuste protsent kahanenud 50 aasta väikseimale näitajale.

Vajadust läheduse järele ei osata aga alati rahuldada ning üksindus on pealesunnitud valik. Paljud meist elavad omaette ilma seda otseselt soovimata. Oma roll on selles digitaalsete suhtlusvormide ja koroonahirmu sümbioosil, mis on viinud meid tunduvalt kaugemale üksteisest ning harjutanud üksikuid inimesi veelgi suurema autonoomsusega.

Vaimne tervis

Vaimne tervis

Viimase kolme aasta kõrgendatud stressi taustal jõuavad järjest enamad meist psühholoogi kabineti ukse taha. Mis on iseenesest mõistlik, vaimu eest tuleb hoolitseda samasuguse järjekindlusega kui keha eest.

Siis, kui päriskabinetini miskipärast ei ulatu, on juba praegu populaarseks lahenduseks oma muredele vaimse tervise spetsialisti virtuaalsed vastuvõtud. Mis on irooniline, sest üheks kasvutrendis olevaks depressiooni põhjuseks on sõltuvus sotsiaalmeediast ja sellest tulenev üksindustunne ja vana hea FOMO.

Psühhedeelikumid on farmaatsias põlu alt väljas ja lubavad revolutsiooni vaimse tervise äris. Laiema üldsuseni viis selle info ülipopulaarseks osutunud Netflixi sari „How to Change Your Mind“. Isegi tagurliku narkopoliitikaga Eestisse on jõudnud kliinilise depressiooni puhul väga jõuliseks osutunud ketamiiniravi. MDMA, psilotsübiin, DMT ja LSD võiksid olla järgmised.

Vanus on ainult arv

Me keegi ei lähe nooremaks, inimkond tervikuna kaasa arvatud. Aastaks 2030 on rohkem kui veerand Euroopa rahvastikust pensioniealised. Seda nii väheneva sündivuse kui eluea pikenemise tõttu. Mis saab, kui me oleme vanemad kauem, kui arvata oleks osanud? See trend peegeldub näiteks ealiste iseärasustega arvestavate moebrändide hulga kasvus. Samamoodi hakkame nägema reklaamides rohkem vanemaid nägusid. Teistpidi, ilmselgelt ei võta hoogu maha invasiivsete noorendavate protseduuride buum, sest alati leidub neid, kes on nõus, hambad ristis, igavese nooruse eest võitlema, aina uusi süste ja lõikusi paludes.

Lisaks võib mõjutada „vanainimeste“ suurem protsent ühiskonnas poliitika arengut: vanemad inimesed kipuvad olema oma valikutes konservatiivsemad. Iseasi on, mida hakkavad pidama konservatiivseks need, kes on praegu 30ndates.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid