Simeiko kükitab vaikides hauas ja pühib harjaga langenud sõdurilt mulda, taustaks Jampili männimetsad ja suurtükiväe kõmakad. „Nad ei tohiks lebada metsas, põllul ega tänaval,“ sõnab ta vaikselt.
Vabatahtlike sõnul ei harju selle tööga kunagi. Emotsionaalselt on iga hukkunu leidmine raske. „Iga välja kaevatud poisiga elame üle selle õuduse, mille ta oma elu viimasel hetkel läbi elas, kui mõistis, et see ongi kõik, tagasiteed pole,“ lausub missiooni üks eestvedajaid Oleksii Jukov.
Ennast mustadeks tulpideks nimetavad vabatahtlikud ei avalda, kui palju sõdureid nad tänaseks välja on kaevanud ja peredele üle andnud. Jukovi sõnul on aga nende eesmärk leida kõik sõdurid, kes Ukraina kaitsmise nimel oma elu kaotanud.
Vabatahtlikud on arvestanud, et hukkunud sõduri leidmisega kaasneb alati ka perekondlik tragöödia. „Pere viimane lootus, et lähedane on langenud vangi või on peidus, puruneb hetkega,“ sõnab Jukov Reutersile. Ta loodab, et see teadmine annab lähedastele siiski rahu.
Vabatahtlikud ekshumeerivad lahinguväljal ka Vene sõdurite surnukehi, ikka selleks, et need Ukraina sõdurite säilmete vastu vahetada ja koju toimetada.
Ukraina vabatahtlike organisatsioon Must Tulp loodi 2010. aastate alguses. Toona ligi 30 vabatahtlikust koosnenud rühma eesmärgiks oli otsida esimeses ja teises maailmasõjas hukkunud sõdurite säilmeid. Tänaseks on organisatsiooni siht aga muutunud: otsitakse viimase 11 kuu jooksul rindejoonel hukkunud sõdureid.
