Ta meenutab: „Läksin sõpradega välja, olin kaine autojuht. Tellisin endale ööklubis vett jää ja sidruniga. Seisin baarileti ääres, siis aga nägin üht head tuttavat, pöördusin joogist eemale ja rääkisin temaga natuke juttu. Pärast seda jõin vett ja juba kolme-nelja minuti pärast tundsin, et mu jalad lähevad täiesti nõrgaks, tundsin, nagu oleksin hakklihamasinast läbi lastud.“

Järgmine mälupilt pärineb alles hommikust. Aleksandria leidis end tundmatust korterist, ümbritsetuna võõrastest inimestest.