Arvustus: Daniel Vaariku „Vapilõvi“ tõmbab Kersti Kaljulaidile täiega koti pähe

Kersti Kaljulaid avas Kadrioru uksed ja oma hinge Daniel Vaarikule raamatu kirjutamiseks. Võib-olla poleks pidanud seda tegema, arvab raamatut lugenud Tarmo Vahter.

„Mis seal salata, ma salvestasin kogu aeg. Ma salvestasin tihtipeale isegi salaja,“ avameelitseb Vaarik eelmise aasta lõpul ilmunud „Vapilõvi“ sissejuhatuses. Ta hoidis oma iPhone’i pintsakutaskus salvestusrežiimil nii Kadriorus kui koos presidendiga lennukis sõites.

„Palun vabandust, kuid ise nad kutsusid mind seda raamatut kirjutama! Kui juba, siis juba.“

Salaja salvestamine on eetiliselt küsitav tegu. Seda saaks õigustada väga oluliste paljastustega. Või haruldase sissevaatega, kuidas meie riigiaparaat kõige kõrgemal tasemel töötab.

Sellist eesti rahvale hädavajalikku teavet „Vapilõvi“ ei sisalda. Küll leiab raamatust mõned intrigeerivad eraelulised tsitaadid.

„Mind ei ole keegi maha jätnud,“ meenutab president oma esimest abielu. „Kuna enam ei toiminud, siis tõstsin selle tüübi ukse taha.“