Vaatemäng „Babülon“: pidudele tellitakse kilode kaupa kokaiini ja elevante, purustatakse südameid, egosid, karjääre

Andrei Liimets arvustab Oscari nominatsioonidest ilma jäänud „Babüloni“.

Peaaegu kõigest, mida tänapäeval suurtelt ekraanidelt näha võib, tõstab „Babüloni“ kõrgemale Chazelle’i pidurdamatu bravuur lavastajana. Mastaapne 189minutiline vaatemäng algab hingetuks võtva pooletunnise peoga, mille kaose keskelt kaamera pikkade katkematute võtetena läbi vihiseb. Alkohol voolab ojadena, trompetid mürtsuvad, segamini on kuld ja kard, kaka ja piss. Audiovisuaalselt ongi „Babülon“ meistriteose mõõtu – selline pillav meelelahutus, millesarnast loodi kulusid kokku hoidmata sada aastat tagasi. Kaasa aitavad Chazelle’i eluaegsed kaasteelised, Linus Sandgren rabava kaameratööga ja Justin Hurwitz sõltuvusttekitavalt elektrosvingiva heliribaga.

Sisulise poolega on lood paraku