Mängus hirmutan ju iseennast. Näpin nuppu, astun tegelasega kuhugi ja midagi jälle juhtub. Ent telesarjal on sama tunnet keeruline luua – tahes-tahtmata peab lugu edasi minema, vaatan ma seda siis või mitte. Mängus näen ma läbi tegelase silmade ja kardan hukka saada. Sarja aga läbi tegelase silmade ei vaata – hoopis näitleja peab vaatajat köitma, et tema elu pärast kardetaks.

Seni see sari seda