Salaorganisatsioon toppis Krimmi annekteerimise järel Euroopa poliitikute suud raha täis
(300)Kingitud korter Krimmi uusarenduses, kopsakad honorarid, hinnalipikud eelnõude küljes – Venemaa salajane lobiorganisatsioon töötas pärast Krimmi okupeerimist süsteemselt Euroopa ühtsuse lõhkumise ning sanktsioonidest vabanemise nimel.
Eesti Ekspressi eestvedamisel käivitatud rahvusvaheline* uurimine paljastab, kui häbematult lihtne oli venelastel isegi Krimmi okupeerimise järel pugeda Euroopa Liidu parem- ja vasakäärmuslikele poliitikutele külje alla ning saada neilt peaaegu kõike, mida vaja.
Muidugi läks see üht-teist maksma, aga tulemus tõotas olla seda raha väärt. Lekkinud e-kirjad näitavad, kuidas venemeelsuse süstimine vaid ühte kohalikku volikokku levis sealt viirusena edasi mööda Euroopa äärmusparteisid.
Venemaa riigiaparaadi töötajad panid poliitikuid tegema Ukraina õõnestamiseks avaldusi ja eelnõusid isegi riiklikes parlamentides.
„Meie kõige valjem infooperatsioon!“
„See on pomm!“ kirjutas 2016. aasta kevadel riigiduuma nõunikuna leiba teeniv Armeenia juurtega Sargis Mirzahanjan oma kolleegidele. „Meedia vaatevinklist on see tõenäoliselt meie kõige valjem infooperatsioon.“
Mirzahanjanil oli rõõmustamiseks põhjust. Itaalias Veneetsias, täpsemalt Veneto maakonna omavalitsuses olid sealsed poliitikud kogunenud arutama avaldust, mille ta koos oma sõpradega oli poliitikutele ette söötnud.
Itaallased võtsidki Kremlis sündinud sisuga avalduse vastu ja kuulutasid kogu maailmale: „Krimm on Venemaa osa!“ ja „Sanktsioonid peavad lõppema!“
Kuigi vaid ühelt kohalikult omavalitsuselt, oli see esimene poliitiline avaldus Euroopa Liidu riigis, mis tunnustas Krimmi okupeerimist.
Sellele järgnenu näitab ilmekalt, kuidas ühe Itaalia regiooni pealtnäha vähetähtis avaldus saavutas rahvusvahelise mõju ning levis viirusena mööda Euroopat laiali.
See avaldus ei sündinud sugugi tühjalt kohalt. Salajane mõjuorganisatsioon tegi millegi sellise saavutamiseks eeltööd ning võtmesündmuseks selles õnnestumises oli 2016. aastal toimunud Jalta majandusfoorum.
Salajane mõjuvõrgustik
Venemaa Diplomaatilise Akadeemia lõpetanud Mirzahanjan töötas alates 2012. aastast ametlikult Venemaa Riigiduumas, kus nõustas parlamendisaadikuid meedia- ja diplomaatiaeksperdina.
2020. aastal häkkisid Ukraina aktivistid tema meilikonto ja avaldatud kirjadest selgus, et duumatöötaja tegeles lisaks ametlikule ametikohale ka paljude muude põnevate ülesannetega.
Vahetult nii enne kui pärast Krimmi okupeerimist 2014. aastal tegeles Mirzahanjan Ukrainas venemeelsuse külvamisega: ilmutas Ukraina-vastaseid propagandaartikleid, korraldas Ukrainas salaja venemeelseid üritusi, maksis palgatud blogijatele seisukohtade esitamise eest. Mirzahanjan raporteeris otse Vladimir Putini administratsioonile. Ta vahetas toonase presidendi büroo nõuniku Inal Ardzinbaga üle tuhande e-kirja.
Kogemused infolahingutest Ukraina vastu andsid Mirzahanjanile indu proovida sama ka Euroopa Liidus.
Ta lõi 2016. aastal mitteametliku võrgustiku poliitilistest analüütikutest, ajakirjanikest, aktivistidest ja akadeemikutest. Ühendus kutsus end ise veniva nimega Rahvusvaheline Päevakajalise Poliitika Agentuur (Международное Агентство Актуальной Политики).
Oma ekspertiisiks nimetas organisatsioon lobistamist ja infosõdade pidamist. Nad ise kirjeldasid end kui „salajast professionaalide organisatsiooni“, mille eesmärk on muu hulgas „teha koostööd juhtivate EL-i parlamendiparteide ja üksikute poliitikutega“, et need esitaks „seisukohti Brüsseli ja Washingtoni poliitika vastu ning Venemaa toetuseks“.
Näiteks tõid presentatsioonid Austria, Saksamaa, Itaalia, Bulgaaria, Kreeka, Küprose, Läti, Rumeenia ja Türgi poliitikuid.
Endi sõnul oli organisatsioon 2016. aasta lõpu seisuga ellu viinud „24 rahvusvahelist projekti“. Nende sisuks olid nii tänavaprotestid, Euroopa Liidu poliitikute visiidid Krimmi ja Moskvasse kui ka poliitikute hämar tegevus Euroopa eri parlamentides.
Poliitikute „hinnasildid“
Mõni kuu pärast läbimurret Veneetsias viis Itaalia paremäärmusliku Lega Nord partei esindaja Paulo Tosato samad jutupunktid 2016. aasta 26. juunil Itaalia parlamenti. Tekst on Veneto resolutsiooniga peaaegu copy-paste. Parlamendi ees luges saadik ette summad, mida Itaalia kaotab Venemaa-vastaste sanktsioonide tõttu. Needsamad arvud, mida Kremli töötajad mitu kuud enne omavahel kirjavahetustes olid jaganud ja Veneto volikogu ette saanud.
Viis päeva varem oli Mirzahanjan saatnud oma kolleegile kirja koos huvitavate tabelitega.
„Hääletuse hinnasildi kohaselt, mille see mardikas (жук, otsetõlkes „mardikas“, venekeelne släng kellegi salakavala kohta – EE) mulle saatis, siis vaata nii, kuidas ise paremaks arvad. Aga soovitavalt võiks olla nii palju kui võimalik,“ kirjutas ta.
Kirja kontekst on segane. Aga kindlasti räägib Mirzahanjan seal rahast. Manuses oleva dokumendi kohaselt on „hinnasildi“ puhul jutt 55 000 eurost: 20 000 esitamise eest, 20 000 ettemaks ja 15 000 lisaks, kui avaldus peaks parlamendis läbi minema.
Mirzahanjan oli lisanud manusesse kaks projektidokumenti, millesarnaseid ta kasutas infooperatsioonide korraldamisel. Eesti Ekspressil õnnestus tuvastada vähemalt 15 sellist Euroopa Liidus korraldatud salasepitsust.
Täpselt sama juhtus 2016. aasta juulis Austrias: FPÖ rahvasaadik Johannes Hübner võttis parlamendis sõna Venemaa sanktsioonide vastu samal ajal, kui venelased jagasid kirjades dokumenti, mis seda kõike ette nägi, koos hinnasildiga 20 000 + 15 000 eurot (kui hääletus läheb läbi).
Sarnane hinnalipik on leitav dokumendist, mis puudutab Läti parlamenti.
Mirzahanjan oli saanud kokkuleppele viie Koosmeele Keskuse partei saadikuga, et nad esitaksid Läti Seimis sanktsioonidevastaseid seisukohti. Projekti maksumuseks hindas organisatsioon 25 000 eurot.
Lätit puudutab veel kaks sellist dokumenti, mõlemad oma eelarvega. Ühel juhul õnnestus Ekspressil ka tuvastada, et projekt viis reaalse tulemuseni: Riias toimus 2016. aasta suve paiku tõepoolest NATO-vastane meeleavaldus, nii nagu projektidokumendis kavatseti.
Selle ürituse hinnasildiks oli 15 000 eurot, aga ainult juhul kui korraldajad ajavad kokku vähemalt 500 inimest.
Kohale tuli aga vaid tosinkond inimest, seega läks see katse pigem vett vedama, kuid Venemaa propagandas mahamüümiseks sellest piisas.
Aga Eesti?
Mirzahanjan oli teinud Ukraina-vastase mõjutustegevuse organiseerimise käigus koostööd Oksana Škodaga, mõjuagendist „ajakirjanikuga“, kes kajastas Ukraina-Venemaa konflikti sündmusi Venemaale sobilikust vaatevinklist. Škoda jäi 2019. aastal Ida-Ukraina sõjas kadunuks.
Škoda käsutuses olid Venemaale sõbralike aktivistide kontaktid. Nii jagas ta Mirzahanjanile 2015. aastal ka Eestis tegutseva Sergei Seredenko kontakte.
„Venemaa ombudsman, elab Tallinnas. Ta on Ukraina teemadega kurssi viidud,“ kirjutas Škoda Mirzahanjanile.
Sarnaselt jagas Škoda Sargisele ka poolakas Mateusz Piskorski kontakti. „Tore mees!“ tutvustas ta.
Piskorski vahistati 2016. aasta kevadel süüdistusega Venemaa ja Hiina kasuks luuramises. Ta on kurikuulus venemeelne aktivist, kellel oli muljetavaldav kontaktvõrgustik Euroopa paremäärmuslikes parteides.
Piskorski istus mitme Vene mõjutustegevusega seotud Euroopa organisatsiooni juhtkonnas. Näiteks oli ta koos Seredenkoga seotud Uusimate Riikide Rahvusvahelise Instituudiga – Piskorski oli organisatsiooni Ida-Euroopa juht, Sederenko Balti regiooni keskastmejuht.
Seredenko kohtuasi Eestis kinnitas, et ta tundis Piskorskit ning nad on omavahel kohtunud. Nad kuulusid sarnasesse mõjuvõrgustikku ja täitsid oma sihtriikides sarnaseid ülesandeid, õõnestades neid Venemaa huvides.
Piskorski toob poliitikud
Salaorganisatsiooni „pesaks“, kust koostööniidid üle Euroopa laiali hargnesid, oli Jalta majandusfoorum. Just 2016. aasta foorumil sündinud suhetevõrgustik käivitaski reaalsed Ukraina-vastased eelnõud Euroopa kohalikes omavalitsustes ja parlamentides.
2016. aasta Jalta majandusfoorumit aitas organiseerida Mirzahanjani meeskond. Nende ülesanne oli sebida sinna üles astuma Euroopa poliitikuid.
„Venemaa jaoks oli oluline, et Lääne poliitikud külastaksid Krimmi, et normaliseerida venelaste ebaseaduslikku sissetungi ja okupatsiooni,“ ütles Venemaa hübriisõdade ekspert Olga Lautman. „Siseriiklikult kasutab Venemaa neid visiite propagandaks, et näidata, et Euroopa mitte ainult ei nõustu Krimmi annekteerimisega, vaid et selles agressioonis pole midagi ebaseaduslikku.“
Nii saatiski Piskorski ülevaateid võimalikest kandidaatidest ning ajas korda isegi viisadeks vajalikud dokumendid. Tema hämmastavat lähedust Euroopa poliitikutele näitab seegi, et just tema saatis Mirzahanjanile Euroopa poliitikute passikoopiad, mida vaja viisataotlusteks Venemaal.
Krimmi jõudis 2016. aasta kevadel kaheksaliikmeline Euroopa delegatsioon poliitikutega Tšehhist, Austriast, Saksamaalt ja Itaaliast.
Olgu märgitud, et Ukraina silmis on okupeeritud Krimmi külastamine läbi Venemaa ebaseaduslik. Ukraina diplomaadid üritasid sellest ka poliitikutele märku anda, kuid tulutult. Miskipärast olid nad väga motiveeritud seda seadust rikkuma.
Poliitikute lennupiletid ja hotelli maksis kinni Jalta fond, mida omakorda rahastavad Venemaa riiklikud pangad ja Venemaa valitsus. Üritus toimus ulmelist kosmoselaeva meenutavas luksushotellis, mille ehitamist rahastas Venemaa riiklik pank Sberbank 300 miljoni dollariga. Seetõttu sattus Sberbank 2018. aastal USA sanktsioonide alla.
Mirzahanjani e-kirjad paljastavad ka, et lisaks umbes 8000 euro eest soetatud lennupiletitele kulus 21 500 eurot ka poliitikute „honoraridele“. Seega maksti konverentsile sõitnud poliitikutele igaühele dokumentide järgi kuni 5000 eurot.
Ürituse üks pealkorraldajaid oli Jalta foorumi juhtkonda kuuluv Sergei Aksjonov, kes on Venemaa kontrollitud Krimmi nukuvalitsuse juht. Teine oluline tegelane oli Andrei Nazarov, Jalta foorumi taga oleva fondi pikaaegne juhatuse esimees ja oligarh.
„Mulle näib, et suurem osa kõnealustest tegevustest rahastati Nazarovi poolt. Ta pidi oma väärtust Kremlile tõestama,“ tõdeb Anton Shekhovtsov, kes on ilmselt maailma parim paremäärmuslaste ja Venemaa sidemete spetsialist. Ta on kirjutanud sel teemal mitu uurimistööd ning tutvunud Mirzahanjani e-kirjadega.
Shekhovtsov usub, et just kõnealuste teenete eest teenis Nazarov välja oma praeguse koha Baškortostani nukuvalitsuse peaministrina.
Kremli organiseeritud resolutsioonile Venetos järgnesid üks-ühele sarnased seisukohavõtud mitmes teises Itaalia piirkonnas – Toscanas, Lombardias, Emilia Romagnas ja Liguurias –, Saksamaal Baden-Würtenbergi omavalitsuses, samuti Itaalia, Austria ja Küprose parlamendis.
Hea tahte märgiks korter
Veneto avalduse autor oli kohalik paremäärmuslik poliitik Stefano Valdegamberi, kes toona tegutses omavalitsuse paremäärmusliku Põhja Liiga nimekirjas.
Pärast 2016. aasta Jalta foorumit, sama aasta oktoobris lendas Valdegamberi uuesti Krimmi sama eesmärgiga nagu tema Küprose kolleegid: luua majanduslikke sidemeid. Valdegamberi tõi endaga kaasa nüüd juba 12 rahvasaadikut viiest Itaalia regioonist. Neist enamik olid ka oma kohalikus omavalitsuses esinenud Krimmi okupatsiooni toetava avaldusega.
Delegatsiooni kuulusid ka kohalikud Itaalia töösturid, keda viisid Krimmi ärihuvid.
Loomulikult katsid kõik kulud jällegi Venemaa valitsuse rahastatud organisatsioonid.
„Stefano jaoks ei olnud reisi tulemuseks puhtalt PR, vaid äritegevuseks paljutõotavad kontaktid, mis tasuvad tema valimiskampaaniad ja toetavad tema poliitilist karjääri!“ kurjustas pärast visiiti Valdegamberit ja Mirzahanjani vahendanud Marina Klebanovitš. Tema on Piskorski abikaasa, kes samuti võrgustiku heaks tööd rabas, seda isegi siis, kui ta abikaasa oli juba vahistatud.
Valdegamberile isiklikult oli reis tore kogemus: kohalik arendusfirma kinkis poliitikule „Itaalia küla“ nime kandvas uusarenduses korteri. Muidugi selleks, et itaallane saaks okupeeritud piirkonnas suvitamas käima.
Poliitik võttis selle lahkelt vastu ja isegi poseeris propagandakanalite fotodel seda tõendava autahvliga.
Klebanovitši kurjustamine pani asjad liikuma ning peagi said oma noosi ka ärimehed.
2017. aasta Jalta foorumile tõi Valdegamberi kaasa viis Itaalia investorit ning viis nad kokku nendesamade „Itaalia küla“ arendajatega, kes talle korteri olid kinkinud. Ärimehed allkirjastasid kokkuleppe ja lubasid arendusse investeerida.
Mõjuagent Austriast liitus tiimiga
Mirzahanjani võrgustik oli tugevalt seotud ka Austriaga. Näiteks 2016. aastal osales Jalta foorumil Robert Stelzl, endine Austria paremtiiva Austria Vabaduspartei (FPÖ) bürootöötaja, kes viibis näiteks ka 2014. aastal Krimmis „referendumite“ vaatlejana, kiites heaks Ida-Ukraina okupeerimise. Seega juba ammune Venemaa sõber.
Pärast majandusfoorumit saatis ta Mirzahanjanile enda tänusõnad. Mirzahanjan omakorda küsis vastu telefoninumbri ja ennäe imet: peagi töötas austerlane venelaste huvides regulaarselt, korraldades kontakte poliitikute ja duumatöötaja vahel. Lisaks sai Stelzl lekkinud kirjade kohaselt raha, et avaldada venemeelseid tekste Euroopa paremäärmuslikus meedias.
„Kuna see on makstud, siis Sargis ei taha selgitusi, vaid teksti,“ kirjutas Klebanovitš, kui Stelzl hakkas hädaldama, et talle ette söödetud propagandatekst, millele ta pidi oma nime alla panema, ei vasta tema hinnangul kvaliteedikriteeriumitele.
„See, et ma saan raha, ei tähenda, et pean leppima vigadega!“ kurtis Stelzl.
Paremäärmuslik partei FPÖ oli Jalta foorumite püsikülaline pea igal aastal. 2017. aastal osales üritusel ka seesama Johannes Hübner, kes aasta varem oli viinud venelaste jutupunktid Austria parlamenti.
Mirzahanjan korraldas 2017. aastal ka 26-liikmelise FPÖ visiidi Moskvasse.
2018. aastal korraldas Venemaa valitsuse ja Krimmi rahastatud Jalta foorum isegi gala-õhtu Austrias Viinis, kus osalesid pea kõik selle loo peategelased, sealhulgas Mirzakhajan, Nazarov, Valdegamberi ning liikmed Vabadusparteist ja Saksa paremäärmuslikust erakonnast Alternatiiv Saksamaale (AfD).
Saksa saadiku poliitkampaania: „Palume toetust!“
Ka sakslased olid lobiorganisatsiooni aktiivsed koostööpartnerid. Piskorski tutvustas Mirzahanjanile noort AfD poliitikut Markus Frohnmaierit. Peagi lennutati Frohnmaier Jaltasse konverentsile, kus temast sai püsikülaline, kelle Venemaad ülistavad tsitaadid siiamaani ürituse veebilehel vilguvad.
Frohnmaieri osavõtul jõudis Saksamaal tema kodupiirkonna Baden Württembergi volikokku (kuhu ta ise ei kuulunud) taas kord venelaste organiseeritud sanktsioonidevastane seisukohavõtt. Lisaks leiab Mirzahanjani kirjade hulgast dokumendi, milles Frohnmaieri abimees AfDs Manuel Ochsenreiter anub venelastelt „materiaalset“ abi.
„Valimiskampaaniaks vajaksime hädasti abi,“ kirjutas Ochsenreiter venelastele.
Hiljem selgus, et AfDs asjatanud Ochsenreiter oli samuti Vene mõjuagent, keda Saksamaa ja Poola võimud terrorismi rahastamise kahtlustega uurisid.
Ochsenreiter oli 2019. aastal organiseerinud Ukrainas süütamisrünnaku ungari kultuurikeskusele, et õhutada Ukraina-Ungari-vahelist konflikti. AfD funktsionäär peitis end seejärel võimude eest Moskvasse, kus ta 2021. aastal 45-aastaselt südamerabandusse suri.
68 000 eurot ja „valimiste vaatlejad“
Leonid Slutski on mõjukas Venemaa duumaliige, rahvusvaheliste suhete komisjoni esimees. Kui Ukraina peaks kunagi istuma Venemaaga läbirääkimistelaua taha, siis on Slutski läbirääkimiste meeskonnas.
2017. aasta augusti meilivahetusest selgub, kuidas Mirzahanjani ja Slutski meeskonnad korraldasid Slutski MTÜ Venemaa Rahu Fondi kaudu valimiste vaatlemise missioone Venemaal.
2017. aasta augustis jagas Mirzahanjan Slutskiga dokumenti nimega „Vaatlejad“, milles nimetas 11 eurooplast Prantsusmaalt, Rootsist,Tšehhist, Bulgaariast ja mujalt koos eelarvega 68 000 eurot.
Kaheksa päeva hiljem saadeti nimekirjas mainitud inimestele kutsed, kus selgitati, et kõik reisi- ja majutuskulud kaetakse. 2017. aasta augusti lõpus vahetasid Mirzahanjan ja Slutski valimisvaatluses osalevate Euroopa poliitikute üksikasjalikke lennuplaane.
Paljud selles artiklis mainitud poliitikud on olnud aktiivsed Venemaa valimisvaatlejad ka viimastel aastatel.
Näiteks osales Valdegamberi vaatlejana nii 2018. aastal annekteeritud Krimmis peetud Venemaa presidendivalimistel kui ka 2021. aasta Venemaa parlamendivalimistel. „Mind rabas teie läbipaistvus,“ kommenteeris ta 2021. aastal Venemaa propagandameediale.
Endiselt poliitikas
Mirzahanjani viimane lekkinud e-kiri on välja saadetud augustis 2017. Sellest on nüüdseks möödas üle viie aasta, aga siinse loo tegelased ei ole Euroopa poliitikaareenilt kuhugi kadunud.
Jaltas toimus Euroopa paremäärmuslike poliitikute kaasosalusel konverents nii 2018. kui 2019. aastal, kus oli kohal nii mõnigi juba mainitud poliitik.
Ka pärast sõja algust on mõned neist endiselt võimu juures ning Venemaa huvides seisukohti treimas.
2022. aasta aprillis, kui Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi pidas Küprose parlamendis kõne, teatas Kyprianou kommunistlik Töörahva partei (AKEL), et ei osale istungil protestiks „uusfašistliku“ Azovi pataljoni vastu.
Ka Frohnmaier on endiselt Saksamaa parlamendi liige, kes sõja ajal regulaarselt kirunud Ukraina abistamist ning näiteks Venemaa energiaallikatest loobumist. Esimest korda osutus ta valituks just 2017. aasta valimistel, mille tarbeks ta Venemaalt raha küsis.
2016. aasta „honoraride“ dokumentides mainitud FPÖ riigikogu liige Axel Kassegger nõudis 2022. aasta septembris riigi parlamendi ees referendumit Venemaa-vastaste sanktsioonide üle. Tema sõnul on neil „Euroopa Liidule ja Austriale laastavad tagajärjed“. Samasuguse seisukohaga on parlamendi ees esinenud ka Johannes Hübner.
2022. aasta novembris Viinis toimunud venemeelsete miitingul võis Robert Stelzlit näha fotodel kandmas tohutu Z-tähega kaunistatud T-särki, millele oli lisatud tekst „Армия Россия“ (Vene armee).
Mirzahanjani viie-kuue aasta tagused kontaktid toimivad Euroopa Liidu parlamentides ja kohalikes volikogudes endiselt Venemaa huvides.
*Eesti Ekspressi koordineeritud projekti abistasid rahvusvahelised väljaanded Organized Crime & Corruption Reporting Project (OCCRP), IRPI (Itaalia), iStories (Venemaa) ja Profil (Austria).
