Niineste oli muusikaajakirjanikuna ekspressiivse sõnavara ja –osavusega, laia haarde ja meeletu kirega. Kadestamisväärselt otsekohene ja selles kartmatu. Ta oli üks väheseid – või vast ikka üksainus! – , kes kajastas lehes ära nii rock- ja pop-artistid kui ka jazz-muusikud ja rangema klassikalise muusika territooriumi.

Mart elas muusikutele ja muusikaelule kaasa tuliselt, toetas artiste ja bände ning seisis oma ideede eest väga innukalt. Sarnase tulisusega ta ka vihastas.

Viimane kord, kui teda meie meediamajas nägin, oli tegelikult selle maja ees. Niineste väljust tormakalt uksest, hüüdis läbi hammaste „Kuradi kurat!“ ja pani tsemendist prügikastile jalaga.

Varsti rääkisime viimast korda Facebookis. Mingil teemal tekkis kõvem vaidlus nagu Facebookis ikka. Täpselt ei mäleta, kuid tõenäoliselt toimus midagi sellist, et mina, etableerununa, kaitsesin Eesti muusikatööstuse tööstuslikku ilmingut ning Niineste tõelise tee-seda-ise-vaimu kandjana pidas seda loomingulisuse lämmatajaks. Lõpuks lükkas tal minu aetud jura sellise kopa ette, et ta kustutas mu oma Facebooki sõbranimekirjast.

Ja siis ta juba lahkus muusikaajakirjandusest. Niineste on häbenemata avalikult kõnelenud, kuidas ta tööpostil läbi põles, kuidas vaimsed pinged talle depressiooni- ja ärevushäirediagnoosid kaasa tõid.

Kauaaegse kodualevi Kohtla-Nõmme kõrval on peamine ravi ja leevendus, turgutus ja õhuaken, mis on aidanud tal raskustega maadelda, olnud talle punk rock ja tema kokku pandud ansambel Tabloited. Esimese albumi enda ümber koondunud bändiga andis ta välja aastal 2017. Nüüd, napilt enne aastavahetust ilmus juba viies Tabloitedi album. Ja nonde kuue aasta sees on ilmunud veel kaks EP-d.

Mart on oma armastatud pungis sama lokkavalt produktiivne nagu kunagi rokireporterina, aga nüüd saab ta rahus ise kangelasi, teemasid, toone ja noote valida. On oma roki peremees ja laseb sel muudkui tulla.

Aastal 2017 ilmus Tabloitedi esimene album, 2022. aasta viimastel päevadel juba viies. Mis nende kahe albumi kõige suurem vahe on?

Esimese albumi „Tee ise paremini“ lood kirjutasin aastatel 2015–2017. Ajal, mil mu vaimne tervis kukkus kolinal kokku. Läksid töövõime ning amet Eesti Päevalehes, lahkumisavalduse andsid ka mu sotsiaalne ja sümboolne kapital. Asemele tulid ärevushäired, läbipõlemine ja depressioon – kolmikvõit, eksju? Ma jäin endaga ikka väga üksi, kui jamad jutti juhtusid.