Eesti ajakirjanduse Indiana Jones pälvib presidendilt teenetemärgi

Viimased 30 aastat Eesti Ekspressis töötanud Tarmo Vahteri endised ja praegused kolleegid lausuvad kui ühest suust, et president Alar Karise poolt talle antav Valgetähe IV klassi teenetemärk leiab igati väärika omaniku.

Kui medali andmise puhul üldse midagi imestada, siis seda, et Tarmo pole seda seni veel saanud.

Just tema on paljuski „süüdi“ selles, et Eesti Ekspressi tuntakse uuriva ajakirjanduse lipulaevana. Vahterist sai 1996. aastal esimene Bonnieri uuriva ajakirjanduse auhinna võitja ja 2009. aastal esimene kahekordne laureaat.

„Tarmo on nagu musterajakirjaniku näide mõnest Hollywoodi põnevikust või ajakirjandusõpikust. Ainus vahe on selles, et ta on päriselt olemas,“ kiidab Sulev Vedler, kes toimetuses aastaid Tarmo vastas istunud ja kirjutanud temaga koos kümneid lugusid.

Eestis pole ilmselt ühtegi teist ajakirjanikku, kes teeb nii palju teabenõudeid kui Tarmo Vahter. Tal on suurepärast vaist ja ka visadus info hankimisel. Seejuures järgib ta hoolikalt allikakaitse reegleid ja lisaks usutlustele töötab pidevalt dokumentidega.

„Üldiselt on Tarmo palju paremini informeeritud kui ükskõik milline tema peatoimetaja. Ta lihtsalt ei uhkusta oma informeeritusega. Ta lihtsalt teab, sest suhtleb väga paljude oluliste inimestega,“ lausub Priit Hõbemägi (Eesti Ekspressi peatoimetaja 1993–1996 ja 2006–2011). „Usaldusväärne, sõnapidaja ja süvenev ajakirjanik, kahtlemata iga uuriva ajakirjaniku eeskuju.“

Hõbemägi lisab, et kahekordsel Bonnieri preemia laureaadil on eriline oskus vältida konflikte inimestega, kelle kohta ta on kirjutanud halastamatult paljastavaid uurivaid artikleid. „Minu meelest on selle taga asjaolu, et tema tekstid toetuvad ainult faktidele ja dokumentidele, mitte hoogsatele arvamustele,“ lausub ta.

Vahteri-suguseid ajakirjanikke tuntakse nende loomingu põhjal. Nende isiklikust elust teatakse sageli väga vähe. Nii on ka Tarmoga. Enamiks meist ei tea tema muusikamaitset, lemmiktoite ega -filme, hobisid. Harva võttis ta toimetuse pidudele kaasa oma valget karva samojeedi tõugu koera, kes praegu silkab ringi juba parematel jahimaadel.

„Tarmo Vahter on toimetuse kõige pikaajalisem ja samas kõige salapärasem liige. Keegi ei tea temast midagi. Isegi tema alaliselt koristatud olekus töölaud ei jäta mingeid vihjeid Tarmo isiksuslikule olemusele. Tarmo Vahter on meie Mister X,“ kuulutab kolumnist Andrei Hvostov.

Teda usaldatakse väga. Kui Tarmo hakkas kirjutama oma viimast raamatut, andis vastutav väljaandja Hans H. Luik talle toetussumma kohe, teadmata isegi seda, millest raamat tuleb.

Muidugi ajab Tarmo mõnda inimest ja asutust oma lugudega ka väga tõsiselt närvi. Viimati proovis teda trahvida ka riigi prokuratuur, aga tulutult.

„Peatoimetajad tulevad ja lähevad, aga ühel korralikul lehel peab olema midagi püsivat. Ekspressis on selleks Tarmo,“ lausub pikaaegne kolleeg Pekka Erelt. Ta meenutab, kuidas Vahter 1992. aastal toimetusega liitus: „Alguses hakkas lugusid tooma ja ühel päeval oligi Ekspressi hingekirjas. Kahtlemata oli see lehe jaoks üks õnnelikumaid päevi viimase 30 aasta jooksul, sest Tarmo on Ekspressi suunanud ja mõjutanud rohkem kui enamik peatoimetajaid.“

Meeskonnamängija, kelle sõna loeb

„Ekspressi rütm on keeruline, pärast ilmumist hingavad kõik sügavalt välja ning tagasi reele saada ei ole teab mis lihtne,“ meenutab Aavo Kokk (Eesti Ekspressi peatoimetaja 1997–2002). „Vahel juhtus, et sööstsin siis ise mõnda lugu kirjutama. Ühel neist kordadest tõmbas Tarmo mind kõrvale ja ütles, et minu ülesanne ei ole kirjutada, vaid tegutseda peatoimetajale vastavalt,“ kirjeldab Kokk üht päeva toimetuses. „Selle üle mõtlesin pikalt ja olen selle üle mõelnud hiljemgi. Tarmo tajub oma kolleegide rolle, ta on meeskonnamängija.“

„Tarmo antud sõna peab. Kinnitan, et isegi kirjastajal, rääkimata prokuratuurist, ei maksa temalt küsida, kes täpselt oli ühe või teise loo algallikas,“ lausub Hans H. Luik ja lisab, et Vahter ei tööta mitte ainult omaenda selgete ja faktitäpsete artiklitega, vaid ka õpetab nooremaid kolleege ning jagab vihjeid teistelegi Ekspress Grupi toimetustele.

Sama meelt on ka Vahteri pikaaegne kolleeg Madis Jürgen (Eesti Ekspressi peatoimetaja 1991–1992). „Omakasupüüdmatu ja abivalmis, ei kahmi ta magusaid teemasid ainult endal kõhu alla. Ulatab kolleegilegi koopia toimikust: vaata, ehk saad midagi! Ja kolleeg sealt muidugi midagi saab,“ kirjeldab ta Vahterit. „Teema leiab ta pealtnäha tühisest detailist, ürituse päevakorrast, kortsus ära visatud fotost või väljasõidutoimiku kiretust sissekandest. Tema nina ei valeta: siit tuleb lugu!“

Jürgen mainib veel: „Kui ajakirjaniku isikuomadustena nimetatakse edevust, soovi silma paista ja särada, siis Tarmo Vahter on oma ametivendade hulgas selle sümpaatne erand.“

Ühel hetkel märkas aga Erik Moora (Eesti Ekspressi peatoimetaja 2016–2021), et Tarmo ei kirjuta enam poliitikast. „Põikles kõrvale. Viitas, et see on muutunud nii vastumeelseks, tülgastavaks, et ei taha ennast sellesse segada,“ on Moora varasemalt öelnud. „Sellest oli kohutavalt kahju, sest Tarmo on üks Eesti paremaid kirjutajaid, ka poliitilistel teemadel. Ta on teinud Eesti poliitikutest, nende jagelustest ja skandaalidest suurepäraseid lugusid, portreid ja intervjuusid.“

Kõrgelt hinnatud ka allikate seas

„Minu lemmikajakirjanikud on need, kes oma lugusid kirjutades võtavad ka teinekord labida kätte ja kaevavad sügavamalt,“ räägib poliitik Eiki Nestor, kes tutvus Vahteriga 1990ndatel. „Kui Tarmo kirjutab, siis just labidaga ja korralikult. Lausa kahju, et ta poliitika asemel nüüd kohtuistungitest kirjutab,“ mõtiskleb Nestor.

Viimati kohtas Nestor Vahterit paar nädalat tagasi. „Saime kogemata Tallinnas bussis kokku. Nägin, et istub ja vaatab oma nutividinasse, läksin juurde ja tänasin teda viimase avaldatud raamatu eest.“

Vahter on avaldanud Eesti lähiajaloost koguni viis raamatut, kõige värskem neist jutustab teise maailmasõja eelsest iseseisvusajast –„Võitlus tuleviku pärast. 1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood“.

„Minu lugupidamine kõigi ajaloolaste vastu, aga nemad nii selget ja loetavat raamatut ei kirjutaks,“ kiidab Nestor Vahteri kirjutamisstiili.

Kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter räägib, et kõik olekski võinud minna ka teisiti ning tema vanemast vennast oleks võinud saada hoopis ajaloolane. „Nii palju kui mina mäletan, siis lapsena tahtis Tarmo saada arheoloogiks. Mingil teisel ajal olekski temast võib-olla ajaloolane saanud,“ meenutab noorem vend. Koduseinte vahel kõrgunud raamatuvirnad lõid selleks ka sobiva pinnase. „Ta isegi käis suvel Iru varemetes taskurahaks väljakaevamisi tegemas, aga lõpuks otsustas ajakirjanduse kasuks.“

„Mingil hetkel arvasin, et põhjuseks olid kõik need soome keeles loetud Tintini albumid, kus peategelane on kampsunis ajakirjanik, aga ma ei tea, kas selles päriselt mingit tõepõhja on,“ arutleb Tauno Vahter, miks võis vend siiski ajakirjanduse kasuks otsustada.

„Tarmo loeb ennast teemasse sisse ja oskab töötada arhiividega. See osa, mida ei saa või pole mõtet kanaliseerida ajakirjanduses, on ilmunud raamatutena. Eks see on ka omamoodi arheoloogi töö, vanu asju välja kaevata ja teistele imestamiseks välja seada,“ kirjeldab ta venda.

Ütleme siis, et ta on Eesti ajakirjanduse Indiana Jones.