Jumala ja kiriku kukutamine kompassi, noa ja pikksilma abil

Raul Sulbi kirjutab ulmekirjanik Philip Pullmani romaanitriloogia üsna tekstitruust seriaali valamisest.

Kui sarja esimese hooaja puhul tekkis vaatajal siiski palju äratundmishetki kinofilmist – ja mitmeid stseene ning karaktereid oligi lahendatud üllatavalt sarnaselt –, siis alates teisest hooajast mängis seriaal juba puutumata mängumaal.

Vahemereliku atmosfääriga hüljatud viirastuslinnas Cittàgazzes tuttavaks saavad Will ja Lyra, Tundliku Noa tulek Kuldse Kompassi kõrvale, Lyra vanemate koletislik olemus ning inglite liini mängutoomine kujutab endast ilmselt seriaali kõrghetke, mida kolmas hooaeg vast päriselt korrata ei suudagi.

Aga silmapaistev saavutus on sarja kulminatsioon ometi. Pullmani romaan „Vaigust kiiker“ oli esimene lastekirjanduseks loetav teos, mis nomineeriti Bookeri kirjandusauhinnale (pikas nimekirjas), ning romaanis kujutatud erinevatest paralleelmaailmadest pärit inimeste apokalüptiline võitlus Käskija-nimelise jumala vastu on suuremate kadudeta ekraanile toodud.

Suureks sirguvate peategelaste jaoks on kaod muidugi sõnulkirjeldamatud: parimate sõprade või vanemate surm, milles nad ekslikult ennast süüdistavad, ning lõpuks ka loobumine vast tärganud esimesest armastusest.