Jah, nagu te ütlete, on see ränk teema ja vajab käsitlemisel erilist hoolt. Pikka aega oleme me olnud fokuseerunud teiste vastu suunatud vägivallale – uudiseid käima pannes seisame silmitsi maailmas toimuvate õuduste ja sõjaga.

Mul on tunne, et me pole piisavalt rääkinud sellest, kuidas see vägivald võib meile mõjuda, sissepoole pöörduda.

Kõik ümbritsev mõjutab ju meie vaimset tervist. Ja vaimse tervise valdkond on omakorda meie ühiskonnas seotud häbiga. Peame niisugustest asjadest rääkimise destigmatiseerima.

Kui sai selgeks, mis on „Lähestikku“ peamine teema, siis otsisin võimalusi, kuidas kõneleda sellest ilma mis tahes jõhkruseta. Minu võti on see, et isegi kui filmi keskmes mingis mõttes ju on vägivald, siis jääb see ekraanist väljapoole, sellele on vaid viidatud, mitte seda näidatud.

Eriti noorte inimeste puhul tahetakse neid raskeid asju käsitleda vaid läbi lillede, lootes, et rängad teemad ja sünged varjud pole nende maailmas veel kohal. Ja kindlasti paljude puhul see vastab ka tõele.