Kaupo Kikkas: kunstnik ei sünteesi negatiivsest negatiivset, vaid midagi muud

Peeter Kormašovi minireportaaž Kaupo Kikkase näituse avamiselt.

Erki Pärnoja ja Kaupo Kikkase audiovisuaalse suurprojekti „Jäljed“ raames avati 17. veebruaril Solarise galeriis satelliitnäitus „Jäljed“. Ajakirjanik Aleksander Algo modereeritud vestlusel rääkisid kunstnikud, kuidas selline teos sündis.

Erki kutsus oma muusikat visuaalsesse keelde tõlkima Kaupo. Nad on koostööd teinud varemgi – žanriülese suurteose „Saja lugu“ raames, mis ühendas helid ja liikuvad pildid, fotoalbumi ja portreenäituse ning Eestiga seotud inimesed. Kikkas käis kahe aasta jooksul mööda Eestit ja filmis enda jaoks olulisi paiku, asudes neid samal ajal portreteerima, millest saigi näitus „Jäljed“.

Erki Pärnoja ütleb, et tuhin lugusid kirjutada tuli sellest, et ta tahtis esimese koroonalaine kodus kinni olemise ajal luua midagi enda jaoks. „Mul polnud sel hetkel mõtet, et keegi võiks seda muusikat kunagi kuulda.“ Album kujunes loodust alles hiljem. „Katsetasin helide ja saundidega, saates neid mõnedele sõpradele kuulata, näiteks Sander Mölderile, kes ütles, et ma pean sellega midagi tegema.“

See mõte tundus võõras: Pärnoja on harjunud kirjutama muusikat nii, et kuigi see tuleb orgaaniliselt, on tal sellega mingi plaan. „Arvasin, et see jääb kuskile sahtlisse või salakettale,“ ütleb muusik.

Pärnoja üritusel ette mängitud palad meenutavad salvestisi, mida tehakse koobastes või kirikutes, see on müstilise kõlaga. „See on hästi öeldud, aga ma olin oma elutoas,“ ütleb Pärnoja, kelles sõnul tekkis tal vajadus luua lockdown'i olme keskele korraks mingi teine ruum. „Esimestel päevadel ei teadnud me keegi, mis viirusega tegu on ja mis planeedist saab. Need on kordumatud helid, arvan, et ma ei suudaks elu sees midagi sarnast luua.“

Fotograaf Kaupo Kikkas ütleb Pärnoja lugude visuaalsesse keelde tõlkimise kohta, et kaardistas enda jaoks sellest muusikast tundeid ja pani kirja märksõnu. „Kokkuvõttes, kui seda saaks nii lihtsalt sõnades väljendada, poleks ei Erki muusikal ega minu piltidel mitte mingisugust mõtet. Kui selle saaks kokku võtta kahe lausega, oleks see läbikukkumine.“

Kikkase sõnul on see tunnete teekond, siin on melanhooliat, igatsust, õnne, kadunud maailma tunnet – midagi, mida ei saa kätte. „Üks märksõnu minu jaoks on tardunud, kivistunud ja jäätunud aeg. Neis seisundites on fotograafi sõnul suur ilu – nii nagu on tema jaoks Tarkovskis ja Arvo Pärdis väga suur helgus ja kõrgemale tõusmine. Kunstnik ei sünteesi tema sõnul negatiivsest negatiivset, vaid midagi hoopis muud.

Kui tundus, et koroona on möödas, algas Ukraina sõda, mis on nii fotograafi kui ka muusikut tugevalt puudutanud.

„Jumal tänatud, et Eestis ei keelatud koroonaajal kunagi ära loodusesse minekut, sest see oli minu jaoks ainuke pääsetee sellest Orwelli maailmast,“ ütleb Kikkas. Kui tundus, et kõik on möödas ning hakkas tekkima klaarumine ja õnnetunne, algas Ukraina sõda, mis on fotograafi sõnul nii teda kui ka Erkit tugevalt puudutanud. „Me ei proovinud kumbagi näidata, aga kunstnikuna elad nendes mõjusfäärides ja see on maailm, kus praegu oleme.“

Kikkas sõitis detsembris läbi kogu Ukraina läänest Donbassini, millest on maikuus kavas avada Londonis ka näitus.

• Kaupo Kikkase näitus „Jäljed“ Solarise galeriis Tallinnas (Rävala pst 12) on avatud 27. veebruarini. Suurteose „Jäljed“ esmaesitlus on 23. veebruaril Alexela Kontserdimajas.
  Kontserdikorraldaja on Eesti Ekspressi välja andev Delfi Meedia AS.