ARVUSTUS | „Kaka, kevad ja teised“. Kodumaise animatsiooni fantaasiarikas visiitkaart
Andrei Liimets kirjutab, et Kivirähi loomingul põhinev „Kaka, kevad ja teised“ valmistab positiivse üllatuse.
Arvestades Andrus Kivirähi loomingu üüratut populaarsust võib pidada kummaliseks, kui väike osa tema töödest on jõudnud suurele ekraanile. Väikese turu värk, „Rehepapigi“ puhul kulus raamatust filmini enam kui viisteist aastat. Nüüd on järg menukirjaniku lühijuttude käes.
Koondnime „Kaka, kevad ja teised“ katuse alla on toodud „Novembri“ ugrimugri tumeduse täielik vastand, Kivirähi lõbusad lastelood. Kirjaniku muhe hääl ja vimkasid pilduv stiil on ka peamine, mis viit lühilugu seob, sest pildikeelelt on tegemist väga erinevate katsetustega. Juttude ellukutsumiseks on nimelt appi võetud viis eri põlv- ja koolkonnast (animatsiooni)lavastajat, kellest igaüks vajutab tervikule isikupärase pitseri.
Tuntuim lugudest, kogumikule pealkirja andnud „Kaka ja kevad“ jõudis vaataja ette õigupoolest juba aasta eest: lavastaja René Vilbre täispika, samuti Kivirähi näidendil põhineva „Eesti matuse“ sissejuhatusena. Nagu astus endale reha vastu vahtimist jantlik mängufilm, jättis toona ebaleva mulje ka lühianimatsioon, millest puudusid nii visuaalne sära kui ka sündmustikule särtsu lisav puänteeritus.
