Hitleri toidumaitsjad. Lugu surmaohust, mida tegelikult polnud

Andrei Hvostovil tekkisid Itaalia kirjaniku Rosella Postorino rohkete preemiatega pärjatud romaani lugedes mõned küsimused.

Õigupoolest on see kõik üks paras müsteerium – lugu Hitleri toidumaitsjatega. Asi algas 2013. aastal, kui üks 1917. aastal Berliinis sündinud sakslanna tuli välja hingekriipiva mälestusega omaenda noorpõlvest, jutustades ajakirjanikele jahmatava loo sellest, kuidas tema ja veel neliteist noort saksa naist olid sõja ajal Ida-Preisimaal elades olnud sunnitud kahe ja poole aasta kestel maitsma Hitleri söögilauale minevat toitu. Testima seda võimaliku mürgisisalduse asjus. Vanadaami nimi oli Margot Wölk ja tema lugu leidis kajastust isegi Eesti ajakirjanduses. See jõudis ka Itaalia omasse. Kirjanik Rosella Postorino juhtus seda lugema ning sai siit inspiratsiooni. Proovis isegi Margotiga kohtuda, aga paraku oli vanadaam selleks hetkeks lahkunud sealpoolsusesse.

Sellest hoolimata kirjutas Postorino Wölki meenutustel põhineva romaani ja see – ennäe imet! – osutus menukiks. Seal on olemas kõik mis vaja: kaunis noor blondiin Rosa Sauer, mõistagi antinatslikult meelestatud; julm SS-Obersturmführer Ziegler, kellega Rosa on vahekorras; on toidumaitsjate saali kokku surutud viisteist naist, kelle omavahelised suhted pole sugugi pilvitud ning annavad alust psühholoogiliseks fabuleerimiseks; vilksatab läbi ooberst Stauffenberg, seesama, kes Hitlerile atentaadikatse tegi... Põnev!