Fotograaf Kaupo Kikkas kohtus Ukrainas sõtta tiritud ühiskonna elu jäädvustades lugusid kultuuritegelastest, kes murdsid lahingute alates kõik nende kohta käivad stereotüübid.

Ta meenutab lugu 60aastasest maalikunstnikust, kes kohe sõja puhkemise järel läks otsima viisi, kust hankida relv ja kuidas liituda sõjaväega. Ta ei saanud liituda armeega, sest oli liiga vana. Seepeale astus ta vabatahtlikke koondavasse territoriaalkaitsesse.

„Ta ütles, et kõik tema sõbrad tegid sama,“ märgib Kikkas Eesti Ekspressi korraldatud vestlusõhtul, „pole määrav, mis ametit keegi peab või millisele stereotüübile vastab. Nad ei pruukinud olla eelneval päeval tohutud patrioodid, võib-olla olid nad isegi riigikriitilised. Sõja puhkedes said nad aru, et enam pole vaja rääkida, tuleb minna vabatahtlikuks.“

1x
00:00

Pehmodeks peetud kunstnikud polegi vaimu poolest nii pehmod, resümeerib Kikkas. „Rindel hukkunud kultuuritegelased toovad sõja rahvale väga lähedale,“ märgib ta.

Kustumatu mälestuse jättis talle aga ettevõtja, 2000-3000 inimesele tööd andev pagaritööstuse omanik, kellel tehased ka Saksamaal. Mees võitles Ukraina eest Bahmuti kandis, tema ülesanne oli korraldada granaadirünnakuid droonidelt. Kohe, kui mees oma ülesandelt rindelt naasis, koukis ta taskust välja uusima iPhone'i, mille abil tellis oma tehasesse Šveitsist pärmi. Veel enne, kui ta suundus tagasi rindele, jõudis ta Kikkasele pakkuda lõunasöögiks oma parimaid konserve. „Ja siis läks ta tagasi Bahmuti rindele, mis on olemuselt täielik hakklihamasin.“ Kombinatsioon inimlikkusest, püüdest hoida elus tavalist elu ja patriootlikkusest lööb pahviks.

„Ma pole oma elus midagi sellist [nagu nende inimeste lood] varem kohanud, see oli võimas,“ meenutab Kikkas.

Vestlusringis osalenud julgeolekuekspert Rainer Saks lisas, et sarnaseid lugusid on kostunud ka temani lademetes. „Lood, mis jutustavad vene ja ukraina sõduritest on tõesti kardinaalselt erinevad. Ukrainlastel on rindel õppejõud, kes vabal hetkel annavad telefoni teel loenguid. Vene poolel on aga armee, kes on ammu kaotanud väärikuse. Kindlasti leidub sealgi viisakaid sõdureid, aga kontrast on suur.“

Saks möönab, et kuigi sõjaudus saabuvat info tuleb sageli tugevalt kaaluda, saab ülal jutustatud kontrasti uskuda: „Tean, et see ongi nii, sest tunnen pisut neid ukrainlasi, kes praegu võitlevad. Nad ei lähe rindele selle pärast, et nad naudiks seda. Nad lähevad, sest neil pole teisi valikuid.“

Milline on müüdiloome mõju sellises verises konfliktis? Miks on fotodel inimestele võrreldamatult tugevam mõju, kui tekstil? Kuivõrd on avalikus infos ikkagi tõde? Milline on sõja edasine käik?

Vestlusringi salvestust kuulates või vaadates saab neile küsimustele vastuse.

Arutelu juhtis Areeni toimetaja Peeter Kormašov.

Rainer Saksa sulest ilmunud raamatu „Ukraina sõja päevikud“ väljaandja on Eesti Ekspressi omanikfirma Delfi Meedia AS.

Jaga
Kommentaarid