2000 lugemata meili, mida ma kunagi ei ava. Kallid turundusninjad, see on elektri raiskamine

Anne Vetik kirjutab tunnetest, mis valdavad firmadelt ülisõbralikke sõnumeid saades.

Avan oma virtuaalse kirjakasti. Kirjakast on kirjadest plahvatamas. Olen populaarne. Kümned isikud otsivad mu tähelepanu. „Hei Anne, kuidas läheb?“ „Tere sõber, pole Sinust ammu kuulnud!“ „Hello Anne, it’s Marko from Wolt!“ „Anne, kas oled tulemas ostupeole?“

Mulle pakutakse erinevaid võimalusi ilusamaks, edukamaks, paremaks saamiseks. Mind kutsutakse autoga sõitma, sööma, lõbutsema. Enamik kirjadest on familiaarse tooniga, kuigi ma pole kunagi nende saatjatega tutvunud, mul pole aimugi, kust nad said mu aadressi, mul on null huvi teada saada, millised T-särgid ja toidulisandid on sel kuul olnud klientide, või mis asja, mitte klientide, ikka sõprade lemmikud.

Need kirjad istuvad mu postkastis ja ma ei ava