ARVUSTUS | Melodraama „Poeg“ pole tingimata hea film, aga tasub ikka vaatama minna

Kaspar Viilup kirjutab, et isegi kui te nutta ei taha ja melodraama pole ka mokkamööda, siis „Isa“ režissööri Florian Zelleri uut filmi vaatama minge ikka.

Florian Zelleri eelmise filmi „Isa“ fännid, olge hoiatatud! Kuigi värske linateos „Poeg“ on teoreetiliselt eelmise filmi järg, siis tegelikult vaid mõne sisulise niidikese mõttes. Kõik muu on justkui nimme pea peale pööratud. Ei ole enam mosaiiksust, introspektiivsust ega lämmatavat klaustrofoobiat, mida tekitas „Isa“ kammerteatrilik lahendus. Kui tinglikult võinuks „Isa“ nimetada isegi psühhotrilleriks, siis „Poeg“ on rõhutatult, häirivalt, ebanormaalselt tavaline melodraama. Kas mõni ChatGPT järglane suudaks viie aasta pärast ise genereerida sellise filmi? Tõenäoliselt.

Esimesel pooltunnil tekib vaatajal põhjendatud küsimus: kas ajal, kus vaat et meie kõrvaltänavas kukuvad pommid ja Muresid (rõhutatult suure tähega, sest need mured on suured!) on rohkem kui küll, hakkame vaatama filmi uusrikaste pereprobleemidest? Päriselt ka? Jajah, muidugi, lõhkikistud perekonnad ei ole eksklusiivselt rikaste inimeste häda, aga Zeller paneb oma filmis need raamid üsna konkreetselt paika. Hugh Jackmani kehastatud, luksuskorteris elavale peategelasele Peterile on keeruline kaasa elada, sest enamik saalisistujatest on temaga võrreldes könnid ja eikeegid, kelle jaoks sõnum „ka rikkad nutavad“ pole piisav, et empaatiakraanid lahti keerata.