Filmi ülima menukuse seletust otsitakse mitmest asjaolust. Esiteks muidugi sanktsioonidest, mis on muutnud Hollywoodi toodangu (seadusliku) näitamise Venemaal võimatuks.

Teiseks filmi esilinastuse ajast, mis langes kokku venelaste ülipika uusaasta-jõulu tähistamise tsükliga, kui minnakse perekonniti kinno ning valitakse muidugi niisugune film, mis läheb peale nii suurtele kui väikestele. „Potsatajal“ puuduvad siin konkurendid.

Kolmas põhjus on psühholoogiline – sõdiva agressorriigi kodanikud lähevad nunnu loomakese seiklusi vaatama eskapismist, sisendades endale naiivset headuse võiduga lõppevat filmi vaadates, et nad ei ole kuidagi seotud Ukrainas toimuva õudusega.

Sama motiiv võib olla filmi tootjatel, näitlejatel ja kogu meeskonnal. Ehkki, tõele au andes, projektiga alustati juba enne sissetungi Ukrainasse. Aga putinistlik tegelikkus ümbritses „Potsataja“ meeskonda juba siis tinase pilvena.

Soovi korral võib siin leida ajaloolise paralleeli Natsi-Saksamaa kultuurieluga, täpsemalt kirjandusega. Natside võimuletuleku järel täheldati Saksamaal tohutut „idüllikirjanduse“ lainet.