Aju pole veel harjunud, et kõpla asemel on käes tõukeratta lenks

Peeter Kormašov kirjutab, et Annie Ernaux’ „Koht“ on kurbilus raamat sellest, kuidas vananev isa jääb ajale jalgu.

Mõnedel kirjanikel on harukordne anne kirjeldada täiesti tavalisi asju napis keeles ja suuta pakkida sinna sisse suur maailm. No muidugi Hemingway, teda kõrgelt hinnanud Bukowski, aga ka paljud teised, kes on seda püüdnud, kuid mitte sama õnnestunult. Anni Ernaux’ teos „Koht“ on lühike, kiire, täpne lugemine ja ainus, mis meil temalt praegu eesti keeles on saada. Õnneks on Tänapäevalt peagi ilmumas kirjaniku järgmine teos „Aastad“.

Kõik need prantsuse väikese maakoha mured ja rõõmud on tuttavad esimese maailmasõja mudaseid kaevikuid või teise maailmasõja langevarjudessante Normandia tagalasse kujutavatest sõjaromaanidest. Köögiviljapeenrad, tahmased ahjud, kääksuvad pööningud – kogu see värk. Ernaux, kes kirjutab sageli enda elust, viib lugeja oma kehval järjel poe- ja kohvikupidajatest perekonna argipäeva Normandias.