REPORTAAŽ | Koletis otsimas kaasüürnikke, halvasti käituvad printsessid teretulnud
Anne Vetik külastas näituse „Kaunitar koletise kõhus“ avamist ja veendus, et Eesti kunstielus teevad järjest enam ilma naised, kes ei pelga roosat värvi ning loovad õrnusele toetudes tugevat kunsti.
Jõuan Brigit Aropi ja Anita Kodaniku kureeritud Sarah Nõmme ja Maria Izabella Lehtsaare näituse „Kaunitar koletise kõhus“ avamisele täpselt kella kuueks, Draakoni galeriis käib juba kerge siblimine, mis iga hetkega intensiivistub.
Keset ruumi olev Sarah Nõmme teos, dekonstrueeritud voodi, jätab mulje, justkui viibiksin kellegi kodus. Käimas on sünnipäev, tagurpidi keeratud legendaarne MTV reality show „My Super Sweet 16“, mille käigus uhke ja salongikõlbuliku mulje avaldamise asemel on sünnipäevalaps võtnud nõuks hoopis võimalikult haavatav olla.
Külalised on pakkumisega kaasa läinud, voolanud köögist ja elutoast magamistuppa, hõivanud võõrustaja privaatse tsooni. Arop võtab uusi saabujaid vastu, aknalaual on reas pudelid, legendaarne EKA koristaja, kes ilmselt pole puudunud üheltki sääraselt ürituselt viimased 30 aastat, on klaasi juba kätte saanud ning vaatleb kunsti.
Õues on külm, nii et vitriini ees ei tolkne seda tüüpi sündmustele tavapäraseid suitsetajaid ega ka veinitajaid, kes Draakoni galerii kehva ning seega lobisemisvaenuliku akustika eest värske õhu kätte pagevad.
