LEIDA LAIUS 100 | Miks peaks vaatama Laiuse filme aastal 2023?
Johannes Lõhmus kirjutab, et režissöör Leida Laiuse filmid on tüvitekstid empaatia võimalikkusest Eesti kultuuris.
Leida Laius sündis 26. märtsil 1923 ja suri 6. aprillil 1996. Selle nädala lõpus möödub tema sünnist sada aastat. Ta oli esimene režissöör, kes tõi Eesti filmi mitmekülgsed naiskarakterid ning sellega ka üldinimlikud psühholoogilised teemad, mille aktuaalsus pole kuhugi kadunud tänase päevani.
Leida Laius oli tundlik ja ülimalt pühendunud filmitegija, tänu kellele on tänapäeval üleüldse võimalik mõtestada naise rolli Eesti ühiskonnas filmikunsti kaudu. Peale teda pole seni olnud ühtegi teist režissööri, kes oleks niivõrd silmapaistvalt ja süvitsi naiste eestkõnelejana meie kultuuriruumis tegutsenud.
Tema kohta on öeldud, et ta polnud filmitegijana kunagi ebaaus ega konformistlik ning väärib kohta maailma suurimate filmirežissööride kõrval, nagu Agnès Varda, Shirley Clarke, Margarethe von Trotta, Lina Wertmüller, Larissa Šepitko.
Mäletan varasemast seda, kuidas Leida Laiuse filmid tundusid alati millegi poolest oma ajast ees olevat. Sel põhjusel vaatasingi tema filmid üle ja püüan anda põgusa ülevaate sellest, kust Leida Laius tuli, mida ta tegi ja kuidas see resoneerub sellega, mis toimub Eestis aastal 2023.
Leida loo algus
Leida Laius sündis kübarameister Armanda ja metsamees Richard Laiuse pere teise lapsena Horoševo külas Peterburi lähedal. Venemaale oli tema isa suguvõsa Ida-Virumaa ikalduste ja põudade eest paremat maad otsides jõudnud 19. sajandi lõpus. Suur pere töötas end üles, ehitas kaks maja ja soetas metsamaad sellisel määral, et 1938. aastal oli Nõukogude võimul põhjust arreteerida Leida isa süüdistatuna kulakluses.
Tema vastu esitatud süüdistused jäid Leidat saatma kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni, kuna südametunnistus ei lubanud tal isast ametlikult lahti öelda, nagu ootas toonane režiim. See taak jättis talle edaspidi ilmselt paljud uksed suletuks ja mõjutas negatiivselt ka lähisuhteid.
