Andrei Hvostov filmist „Vetelkõndija“: dokumentaalportree peaks olema tehtud mitte ainult fännidele

Andrei Hvostov käis vaatamas Anu Auna filmi „Vetelkõndija“, jagab nüüd oma nõutust ning annab ka ühe soovituse.

Alustame hoopiski Manfred Vainokivi filmist „Mephistopheles“ (2020), mis portreteerib aguli-Mefistofelest (portreteeritava enda määratlus) Linnar Priimäge. See film tuleb Kristiina Ehinit kujutavat „Vetelkõndijat“ vaadates justkui iseenesest pähe.

Priimägi on peale kõikide muude rollide ka poeet. Kuna tal pole midagi varjata ega karta, siis kannab ta alati valgeid riideid – nii ta kunagi seletas oma lumivalget välimust. Poeet Kristiina Ehin pole minu teada (möönan, tean temast vähe) kunagi põhjendanud, miks ta kannab sedavõrd ebapraktilisi riideid – valgeid. Aga miks ta peakski midagi põhjendama: Eesti esihaldja roll eeldabki haldjalikku välimust.