Argipäevadel on külastajateks kampadena lapsed teel koolist koju, noored emad väikelastega ja jalutuskäigul pensionärid. Need kolm sihtgruppi on enamasti venekeelsed ja neil on kaasaegse kunstiga vähe kokkupuudet. Vaatajate vähene kogemus väljendub selles, et publik on hakanud Kunstihoone külastusjuhtidega suhtlema. Küsitakse rohkem ja väljendatakse oma arvamust rohkem. Eriti just venekeelsed inimesed tunnevad siirast huvi näidatava avastamise vastu.

Osa külastajatest võtavad meid kui Eesti Vabariigi saatkonda ning nende arvamused jagunevad kahte lehte: on inimesi, kes tulevad tänama ja kiitma, et lõpuks on riik toonud Lasnamäele midagi tähtsat ja mõtleb sealsete inimeste peale.

Teiselt poolt aga saavad meie külastusjuhid sõimata, et on solvav ja alandav, et Lasnamäele on toodud Eesti kaasaegset kultuuri tutvustav asutus, nõutakse valjuhäälselt vene 19. sajandi klassikute (ehk päris kunsti) näitamist ning Kunstihoone külastusjuhtidele on tehtud etteheiteid, et nende vene keel on aktsendiga.

Meie omalt poolt proovime tekitada kõigiga diskussiooni ning erineva kunstikogemusega inimesele avada, miks ja kuidas kaasaegset kunsti vaadata.

Lõimumise pikk ja raske tee

Saame omal nahal tunda 30 aasta jooksul riigi poolt tegemata jäetud lõimumistöö tulemusi. Tegutsedes keskkonnas, kus 75% elanikest ei räägi emakeelena eesti keelt, on praktikas näha, et keelepõhiselt eristatud koolisüsteem on toetanud ja toetab endiselt etniliselt piiratud sotsiaalsete võrgustike teket.

Uksest sisse astujaid vaadeldes saab tõestuse ka väide, et