Suri Jaapani helilooja ja produtsent Ryuichi Sakamoto. Berk Vaher järelehüüdes lemmikmuusikule: ta oli vanakooli eksoot

Ryuichi Sakamoto (17. I 1952 – 28. III 2023), in memoriam.

Lükkasin Sakamoto viimase albumi „12“ kuulamist edasi, kuigi ta on olnud üks mu lemmikmuusikuid. Ei julgenud. Juba arvustustest-kirjeldustest tundus liiga nukker. Sõjatalves ja talvenäolises kevades oli midagi reipamat vaja ja õnneks seda jagus.

Nüüd ei võigi teada, kas enne Sakamoto lahkumist kuulnuksin neist „12“ kuupäevanummerdusega paladest midagi muud kui seda, mis neis täna läbivalt ja vältimatult kohal on – vaikne hääbumine, viimsed hingetõmbed, suremine helides. Mitte selline vägev pateetiline draama kui ta kamraadi David Bowie „Blackstar“ – mitte monumendi mõõtu kunstiteos, millest kõikjal räägitaks ja mida võidu jagataks. Vaid õrn, ühtaegu hämar ja hele kiht-kihilt hajumine.