Autojuht ja jalgrattur Peeter Kormašov: mida vähem on ratturitele linnas ruumi, seda vähem liiklejad üksteisega harjuvad

Nii jalgrattur kui autojuht Peeter Kormašov ei mõista miks erinevate liikumisvahendite juhid teineteisest lugu ei pea.

Kas olen peast hull, et Tallinnas jalgrattaga sõidan? Kindlasti, aga keegi peab ju esimeste seas olema. Samamoodi olen autojuht, nii et siit ei tule järjekordset puudekallistaja hala. Seda enam, et pealinna jääb aina vähem puid, mida kallistada.

Mis seal salata, nõuab parasjagu uljust, et mahakuluva värviga rattateedel busside ja agressiivse sõidustiiliga autojuhtidega võidu kimada. Tean kaasrattureid, kes seetõttu autoteele võõbatud rattarajale minna ei julge.

Autojuhina häirivad mind teised veidrused. Näiteks postid, mis on pandud Luise tänava kurvi peale. Rattaga sõites kirud küll, et miks autod sulle otsa vajuvad. Aga autoga kurvi võttes katsud, kuidas jumala eest mitte mõnda pollarit küljega riivata. Eks enamik sõidetigi sügise lõpuks maha, talviste lumekoristustööde ajaks võeti need eest ära ja tagasi ei pandudki.