ARVUSTUS | „Poker Face'i“ mõrvade lahendamine käib etteaimatavat rada, kuid peategelane muudab sarja mõnusaks
Helene Vetik vaatas ära punapäise näitlejanna uue sarja „Poker Face“ ja leiab, et sellel on nii head kui vead.
„Poker Face’i“ staari Natasha Lyonne’i on postsoveti kultuurimaastikul tihti võrreldud legendaarse lauludiiva Alla Pugatšovaga. Punane juuksepahmakas, suitsune hääl ning tiba nokastanud kõnnak tekitab automaatselt sooja äratundmisrõõmu ja isegi kodusel diivanil peesitav nina tunneb Lyonne’i nähes sõõrmetesse tubaka aroomi pugevat.
Selline juba kord on see Natasha efekt ja pole midagi imestada, et pärast „Russian Dolli“ edu kirjutati talle veel üks tore sarjaroll, kus ta ei pea kedagi ega midagi näitlema, vaid saab lihtsalt logeleda, suitsetada ja möliseda iseenesena.
Ise olin „Russian Dolli“ näpust välja imetud teises hooajas suhteliselt pettunud ega jaksanud vaadata rohkem kui paari osa. Küll aga tundus „Poker Face“ nagu miski, mis oleks ehk taas heaks hingetoiduks rahuliku õhtu ja kartulikrõpsude kõrvale.
Lisaks peaosatäitja megamuhedale olemisele teeb sarja mõnusaks teatud kodukootud Tarantino vaib. Kõrbetoonides pilt, pigem filmile kui telele omane kaamera, kauboisaapad siin ja seal, hea musa ning muidugi võimsad monoloogid.
