NÄDALA PLAAT | Kui sulle ei meeldi Epliku laulud, siis ei meeldi sulle äkki ka armastus
(53)Siim Nestor arvustab Vaiko Epliku uut kauamängivat.
„Klišeed“. Klišeed? Vist on keeruline albumile kiuslikumat pealkirja panna. Kuidas ka ei pinguta – ma jätsin plaadi paariks nädalaks isegi kõrvale –, see pealkiri kummitab kuulamise ajal. Olgugi et ajakirjandusõppejõud rõhutab „vältige klišeesid nagu katku“, olen klišeelikus olukorras: lähtun plaadist kirjutades selle pealkirjast. Eks see kõik osutab vaid minu enese banaalsusele. Püüan leida plaadilt klišeesid ja klišeede purustamist, mõelda, kas Eplik hindab klišeesid või naeruvääristab neid. On ta plaadi ristimisega rajanud kontseptsiooni või on ühe albumile jõudnud loo – sama laulu andis Vaiko Kukerpillidele nende juubeliplaadi jaoks – nimi niisama pealkirjaks lipsanud. Kõik on võimalik, kõik on segane. Kõik võimalikud teed on kuulaja valida.
Kuivõrd peaaegu iga lugu on esimesest tõmbest äratuntavalt Vaiko Eplik, võib spekuleerida, et klišeedega ta siin plaadil just opereeribki. Harmooniate ja meloodiateni välja. Aga need on tema enda loodud ja tema omad. Kriitikutel on kombeks nimetada neid eplikismideks – ja eplikisme on aastate jooksul esinenud ka teiste artistide loomingus; mitte iga artist ei jõua isikliku stiili ja võttestikuni. Ja kui jõuab, juhtub sageli, et jäädakse esitama ühte ja sama lugu. Eplikul seda ohtu pole – tema palett on rikkalik. „Klišeedelt“ nopib eplikisme lademes – on nad siis andmas kuju malbetele ballaadidele, eufooriliselt taevakaart vallutavatele rokirefräänidele või veiderdavatele instrumentaalidele.
