Kuivõrd peaaegu iga lugu on esimesest tõmbest äratuntavalt Vaiko Eplik, võib spekuleerida, et klišeedega ta siin plaadil just opereeribki. Harmooniate ja meloodiateni välja. Aga need on tema enda loodud ja tema omad. Kriitikutel on kombeks nimetada neid eplikismideks – ja eplikisme on aastate jooksul esinenud ka teiste artistide loomingus; mitte iga artist ei jõua isikliku stiili ja võttestikuni. Ja kui jõuab, juhtub sageli, et jäädakse esitama ühte ja sama lugu. Eplikul seda ohtu pole – tema palett on rikkalik. „Klišeedelt“ nopib eplikisme lademes – on nad siis andmas kuju malbetele ballaadidele, eufooriliselt taevakaart vallutavatele rokirefräänidele või veiderdavatele instrumentaalidele.

Eks ole ootuspärane