On veel külm, jõuan töölt koju, pargin auto ära ja silman teda. Kõrvalboksis elav kahe-kolmeaastane väikemees jalutab aluspükste väel maja ees, paljad varbad krudiseval lumel. Vaatan vasakule, vaatan paremale. Kedagi ei ole, tema koduuks on aga pärani lahti. Lähen väikemehe juurde ja ütlen talle, et ta läheks tuppa. Õnneks ta kuulab mu sõna ja kõnnib tuppa, sulgen ukse.

Raske on elada kõrvuti naabritega, kes end kogu aeg meelde tuletavad.