EKSPRESS KIIEVIS | Venemaa on hävitanud Ukraina kunsti ja tapnud kunstnikke. „Nad on meie kultuuri varastanud tuhat aastat“

Eero Epner kirjutab kuidas Ukraina oma kunsti avastab, kuidas Ukraina kunsti nüüd maailma ette tuuakse ja seda Venemaalt tagasi võetakse.

Tööle tulevad nad kõik tagauksest. Annavad allkirjad, mööduvad kuulivestidest ja kõnnivad läbi suurte näitusesaalide, kus ei ripu mitte ühtegi pilti. Tühjad on ka selle muuseumi keldrid, hoidlad ja fondid. Ma soovin neid ruume vaatama minna, kuid isegi tühjus on siin nii kõva valve all, et luba ei anta. Pole võimalik. Kõik olulisemad Ukraina Kunstimuuseumi varad viidi täiemahulise sõja puhkedes Kiievist lääne poole ja peideti ära.

„Erinevatesse kohtadesse,“ lausub direktor Julija Lõtvõnets lakooniliselt ning esimest korda meie vestluse jooksul valib ta hoolikalt sõnu.

Mõstetskõi Arsenali kompleksi direktor Olesja Ostrovska-Ljuta ärkas tol veebruarihommikul varakult. Teel tööle kirjutas ta autos valmis kaks kirja. Ühes teatas kolleegidele, et teosed tuleb ära viia ning kõik soovijad võivad ajutiselt „ümber asuda“ (ta ei kasutanud sõnu „pagema“ või „evakueerima“, sest endiselt ei suutnud toimuvat uskuda). Teises kirjas palus ta koostada pöördumise rahvusvahelisele üldsusele. Siis andis ta oma tütre kolleegi hoolde, kes lubas viia ta ohutusse paika – Butšasse.