Hullem kui mõrvamine. Eesti naiskodukaitse juhid kaotasid isamaalisuse tõttu elu, nende mantlid anti riigi tuludesse
(55)Katkend raamatust „Ülekohtu toimikud 2“, milles kajastatud naiskodukaitse juhtide traagilised lood 1940. aastatel.
Sel nädalal toimus endise prokuröri Heino Tõnismägi raamatu „Ülekohtu toimikud 2“ esitlus. Autori loal avaldab Ekspress värskest teosest ühe peatüki.
Tõnismägi töötas prokuratuuri süsteemis üle 40 aasta. Alustas Tartus uurijana, lõpetas Tallinnas riigiprokurörina. Just oma töölaualt ja kohtusaalist said alguse algul krimilood ajalehtedele ja ajakirjadele.
1998. aastal avaldas ta raamatu „Ülekohtu toimikud“, millesse kogus lood repressiooniohvritest. Uus raamat jätkab samal teemal.
„Otsused viidi täide kell 17.30. Surnukehad maetud, hukatute riided tunnistatud väärtusetuks ning maetud koos surnukehadega. Erandina konfiskeeritud riigi tuludesse neli ( 4 ) daamide palitut“ (kuupäev 13. aprill 1942. a. Sverdlovski sisevangla.)“.
Sel päeval mahalastute (72 vangi) nimekirjast leiab ka mantliomanikud (loetelu ainsad naised), meie EV Naiskodukaitse (NKK) 4 juhtivat tegelast – Amanda Kannes Tallinnast, Mare Suik Keilast, Maria Tõrvand Abjast, Linda Ude Keilast. Surma mõistetud, mille eest? Isamaa-armastuse eest! Kas tõesti tapetu mantel on punavõimule olulisem ja kallim, kui inimelu? See ei olnud enam lihtsalt mõrv „kodanlaste“ suhtes, see oli topeltmõrv, siin tapeti juba naisi, pere-emasid, elukestvuse kandjaid! Lähim analoog ajaloost – tsaariperekonna mahatapmine, kaugem – Pariisi Kommuun ja kuninganna giljotiini alla tirimine. Ikka proletariaadi nimel, parema tuleviku hüvanguks, mis jäigi nägemata, ka tapjatele endile.
