Kas me koostasime Areeni Tartu erinumbri sellepärast, et Tartu on tuleval aastal Euroopa kultuuripealinn?
Mitte tingimata.
Võimalik, et läheneb kultuuripealinna elu võis osalaliselt ka tagant tõugata, kuid täiesti kindel on see, et meie Tartu erinumber ilmuks praegu ka siis, kui kultuuripealinn 2024 asuks kuskil mujal.
Lihtsalt aina rohkem ja üha sagedamini kogunes mulje- ja infokillukesi, et just Tartus praegu toimub, just Tartus on praegu lahe, ja seeläbi järjest tihedamini toimetuse koosolekutel lendlema uitmõte „Tartust peaks midagi millalgi tegema!“
Keskendusime, vaatasime, mida siis Tartust teha võiks, selgus, et seda kõike on nii palju – alates uuenduslikust linna planeerimisest kihava ööeluni - , et muul viisil see ära ei mahu, kui tuleb erinumber teha. Ja ega mahtunud kõik ka praegu ära.
Puhtalt linna meeleolust ja miljööst rääkides. 1990ndate esimeses pooles, kui ma seal linnas ülikoolis ja Liivima Kroonika muusikatoimetajana jahmerdasin, põgenesin ma igal reedel tagasi Tallinna. Veeta nädalavahetus Tartus tundus ahistav ja õudne. Ta oli liiga kaugel läänelikust, elu pulbitsevusest ja kaasaegsusest. Tundus kuiv, igav, vangistav ja agro, isegi ohtlik. Kui ma praegu Tartus käin, on mul kahju sealt lahkuda. Alati tundub nii palju veel kogemata, käimata, istumata, maitsmata, proovimata. Elu kihiseb, on sopiline ja värske ja vaba. Kuigi isiklikus plaanis võib sellise efekti anda nooruseigatsuse ja nostalgia magususe kokku saamine uudishimu ja uudsuserõõmuga, siis mu meelest ei ole ma Tartu-elevuses üksi. Või kas te ei ole kuulnud Tartus nädalavahetust veetnud inimestelt vaimustunud epiteete ja hõiskeid, et justkui oleks käinud reisil mõnda Euroopa linna?
