Meelis Oidsalu arvustab: Juhan Ulfsaki armas erootiline juubelihäppening

Meelis Oidsalu arvustab Draamateatris lavale tulnud „Teoreemi“.

Äsja 50. sünnipäeva tähistanud Juhan Ulfsak on tema senise lavastajatee mahtu arvestades siiski veel suhteliselt noor teatrilavastaja. Tänaseks on ta Eestis välja toonud kaheksa lavastust, neist kaks Draamateatri suures saalis (lisaks „Teoreemile“ ka Michel Houllebeqi romaani „Kaart ja territoorium“ instseneering 2015. aastal). Ulfsakit on köitnud tumemeelsed autorid (Lars von Trier, Sarah Kane), algautorilt on Ulfsak võtnud impulsi, n-ö juuretise, pätsi selle ümber sõtkub ise ja tulemus on tavaliselt olnud märksa vähem pessimistlik kui tema iidolid.

Juhan Ulfsaki adaptatsioonid on olnud ühelt poolt täpsed – sellist analüüsivõimet ja läbinägelikkust kohtab harva –, teiselt poolt aga on need olnud selgelt rohkem kui adaptatsioonid. Brechtilikul võõritusesteetikal põhineva „Teoreemi“ puhul on lähtematerjali (Pasolini kuulsa filmi stsenaariumi alusel valminud samanimeline jutustus) tähenduskihid hästi loetavad ja kujundid klaarid. Nii Pasolini jutustuses kui Ulfsaki lavastuses põimuvad tarbijalikkus, kristlus ja Lääne inimese seksuaalne pärsitus. Tegelased kannatavad nende nähtuste omavaheliste toksiliste võimenduste küüsis.