„Ma ei taha tööle minna.“ Loomaarstid võitlevad läbipõlemise ja enesetapumõtetega. Kliendid annavad sellesse suure panuse

„Loodan, et mu autole hüppab hommikul ette mingi loom ja ma satun haiglasse!“ Loomaarsti sõnade peale vakatas hetkeks kogu saal.

See oli möödunud aasta sügisel Tartus, loomaarstide aastakonverentsi vestlusringis, kus räägiti Eesti loomaarstide läbipõlemisest.

Ja siis tunnistas avalikult veel teinegi loomaarst: ka tema ei taha hommikul tööle minna.

„See tundus õudne,“ ütleb üks Eesti staažikamaid loomaarste Tiina Toomet, kes istus saalis. Lausa uskumatu.

Ent siis hakkas Toomet mõtlema: ta teab kolme Eesti loomaarsti, kes lahkusid elust oma käe läbi.

Veterinaariat peetakse üheks stressirohkeimaks valdkonnaks maailmas, enesetappude hulk teiste erialadega võrreldes on tunduvalt suurem.

Kui Toomet pärast aastakonverentsi tagasi oma kliinikusse läks, küsis ta esimese asjana kolleegidelt: kas te vajate psühholoogilist abi?