Jaapani impromuusik: „Kui miski sinus ütleb, et see nüüd ongi „täiuslikkus“, siis see on kahtlane“

Theodore Lee Parker intervjueerib täna 24. aprillil Tallinnas esinevat multiinstrumentalisti Otomo Yoshihidet.

Otomo Yoshihide on Jaapani improvisatsioonilise ja eksperimentaalmuusika skeenel tuntud multiinstrumentalist. Viimase paarikümne aasta jooksul on just Jaapanist alguse saanud suur osa kõige omanäolisemat ja eriilmelisemat eksperimentaalmuusikat. See algab äärmuslikust mürast (mida nimetataksegi „japanoise’iks“) ja skaala teises otsas on imevaikne kohaspetsiifiline minimalism, mida seostatakse Onkyo improvisatsiooniga. Yoshihide on sellel skeenel juhtiv artist, lisaks kirjutab ta aktiivselt ka filmimuusikat ning esitab free jazz’i.

Yoshihide sai 90ndatel aastatel tuntuks müraimprovisatsioonibändis Ground Zero, kus ta kasutas improviseerimisel plaadimängijat muusikainstrumendina. Seejärel sai temast Onkyo improvisatsiooni juhtfiguur ja suur populariseerija. Yoshihide kunstiline väljendus liigub tihedate kollaažtehnikate ja vaiksete, puhaste, staatiliste toonide vahel. Ta on mänginud koos paljude tuntud eksperimentalistidega üle maailma, nagu Sachiko M, Uchihashi Kazuhisa, Christian Marclay, Derek Bailey ja eRikm , samuti koos legendaarse Ryuichi Sakamotoga.

Otomo Yoshihide oli lahkelt nõus enne eelolevat Tallinna kontserti vastama meie küsimustele. Kontsert toimub 24. aprillil kell 19 Eesti nüüdismuusika keskuses, kus ta esineb koos leedulase Liudas Mockunasega.

Noise on üldnimetus, mis terminina viitab minu meelest mitmele eri tüüpi muusikale, aga ka eetikale, kultuurile ja isegi helifilosoofiale. Millise nurga alt sina seda terminit mõtestaksid?

Ma arvan samuti, et sõna „müra“ võib tähendada erinevaid asju, sõltuvalt kontekstist, kus seda kasutatakse. Paljud mu tuttavad kasutavad seda žanrinimetusena, aga see ei tähenda, et ma püüaksin teha muusikat just selles žanris. Mulle pakub rohkem huvi mõelda mürast pigem elektrilise disaini kui muusika kontekstis. Ma arvan, et müra on muusikas muutunud liiga igapäevaseks, see on nagu kiirtoit. Samas on selle žanriga seotud väga palju huvitavaid muusikuid ja minu huvi seda laadi muusika vastu ei kao mitte kunagi.

Kas selline termin nagu Onkyo on seotud Jaapanile omase lähenemisega improvisatsioonile ja kui on, siis milliste teemade ja ideedega selle muusikalised taotlused seonduvad?

Mulle tundub, et Onkyo, niisamuti nagu noise, muutus mõnevõrra kiirtoiduks niipea, kui seda hakati kasutama žanrinimena. Osaliselt olen selle eest ka ise vastutav, seetõttu ma seda terminit enam ei kasuta. On väga mugav kasutada mingi kindla muusika kirjeldamisel kindlaid sõnu ja seda ma ka kipun tegema. Aga selle mugavusega võib ka palju kaotsi minna. Siiski, nii nagu on olukord ka noise’iga, ei saa öelda, et selliselt nimetatud muusika oleks igav. Kogu aeg luuakse huvitavat muusikat ja ma arvan, et Onkyo on ka uut põlvkonda mõjutanud.

Kas sulle meenub, millal sa esimest korda kasutasid plaadimängijat muusikainstrumendina? Milliseid mõtteid, ideid ja emotsioone see instrument sinus tekitab?

Seda kasutati muusikainstrumendina varastel 1980ndatel. Ma kasutasin ka lint- ja kassettmakke. Alguses olin tugevasti konkreetse muusika ja Masayuki Takayanagi mõju all. Olin ikka päris šokis, kui Christian Marclay New Yorgist välja ilmus – millise kergusega tal concrete muusika ja improvisatsioon olid kokku sulatatud. Pärast seda oligi minu põhiteema, kuidas improvisatsioonis plaadimängijat muusikainstrumendina kasutada.

Sa oled kunagi öelnud, et naudid kontolli kaotamist, juhusega kaasa minemist ja/või ebatäiuslikkust. On sul mingi oma praktika või meetod, kuidas sa live-esinemistel „juhusest“ kinni haaramiseks või „ebatäiuslikkuseks“ valmistud?

Kõige olulisem küsimus on: miks inimesed peavad midagi „ebatäiuslikuks“? Kui miski sinus ütleb, et see nüüd ongi „täiuslikkus“, siis see on kahtlane. Mulle tundub, et tervislikum on mõelda kestvast ebatäiuslikkusest.

Mis on sinu jaoks tänapäevases improvisatsioonis huvitavat? Milliste ideedega ja kellega koos sa tahaksid edasi liikuda?

Viimased 18 aastat on minu jaoks kõige inspireerivam olnud Otoasobi projekt. See improvisatsiooniprojekt sai alguse Kobe magistrantidest, kes töötasid puuetega lastega, ja mina olen nendega koos töötanud nagu üks nende hulgast. Lapsed kasvasid suureks ja on nüüd nagu üks perekond – koostöö nendega on mulle improvisatsioonis üks peamisi inspiratsiooniallikaid. Mul on ka tihe kontakt uut laadi impromuusikutega teistest Aasia riikidest. Loodan, et see kõik jätkub, niipea kui pandeemia on lõppenud. Mulle on alati meeldinud oma naabritest muusikutega koos improviseerida – kui mõnesid neist nimetada, siis näiteks minuga üheealine Yasuhiro Yoshigaki ja noor saksofonimängija Kei Matsumaru. Ja alati on suurepärane improviseerida koos selliste oma valdkonna teerajajatega nagu tantsija Min Tanaka, luuletaja Gozo Yoshimasu ning muusik Ryuichi Sakamoto – niimoodi tunnen ma ennast täiesti vabana, nii vabana kui üldse võimalik. Sellepärast oli Sakamoto surm mulle suureks kaotuseks.

* tõlkis Maria Hansar