Lakkad üsna ruttu imestamast, et see, mis tekstis kirjas, on tõepoolest sel moel juhtunudki

„Õudne roheline“ on vapustav kokteil dokumentaalsest ja fantaasiast, kus traagelniite üldse näha pole, leiab Tarmo Rajamets.

Seda raamatut kätte võttes ei saa esmalt kuidagi mööda sisu ja vormi vastuolust. Napp kaanekujundus tõotaks pigem kergekaalulist põnevus- või õuduslugu kui seesugust sõgedat dokumentaalse ja fantastilise segapöörist, mis lugejat ees ootab. „Õudse rohelise“ napid viis peatükki on kirju kokteil eri žanrites kirja pandud lugudest, faktidest ja pildikestest, mis järk-järgult üha pöörasemaks muutuvad.

„Õudne roheline“, mis kannab tõlgetes kohati neljanda peatüki pealkirja „Kui me lakkame mõistmast maailma“, on Hollandis sündinud ja Tšiilis üles kasvanud Benjamín Labatuti kolmas raamat ja seda on nimetatud ka dokumentaalromaaniks. Dokumentaalsus, olgu see siis tõeline või osavalt rüütatud väljamõeldis, on selles raamatus tõepoolest läbivalt esiplaanil.