FILMIARVUSTUS | Andrei Liimets: „Kõik Beau hirmud“ on samavõrd väsitav kui võluv

Andrei Liimets tunnustab filmi „Kõik Beau hirmud“ peaosalist Joaquin Phoenixit, kelle pühendumus on muljetavaldav, kuigi film kipub omaenda raskuse all kokku varisema.

Kaasaegseks õudusklassikaks kujunenud filmide „Pärilik“ ja „Jaanipäev“ looja Ari Aster on andekas, julge ja isikupärane, suisa geniaalne lavastaja. Nagu geniaalsuses süüdistatuile sageli omane, on ta ka ülevoolav, megalomaaniline ja üsna distsiplineerimata – vähemalt kui otsustada tema värskeima töö põhjal, mis viib kolmetunnisele rännakule läbi ühe mehe vaimse tervise.

Asteri personaalseks, kuigi mitte autobiograafiliseks alter ego’ks on nimitegelane Beau – keskealine, üksik ja ängistatud mees, kelle rohkete neurooside seas on ärevus korteriseintest väljapoole jääva maailma ees ning tugev kompleks võimuka ning jõuka ema suhtes. Küllaminek viimasele lööbki peategelase niigi hapra siseilma kildudeks ning kujuneb justkui psühhotroopsete ainete all kulgevaks odüsseiaks, eksistentsialistlikuks eneseteraapiaks ja tragikoomiliseks õudusunenäoks.