ARVUSTUS | Sahin näiliselt eikusagilt ilmunud ja kõiki pahviks löönud silmatorkavalt andeka kirjaniku ümber on õigustatud

Liina Haabu kirjutab hittraamatust „Kolhoosi miss“, mille šokeerivad lood juhtuvad „nendega“, mitte meiesugustega.

Kui raamatukogus end Lilli Luugi „Kolhoosi missile“ järjekorda panin, pihtis töötaja, et tegelikult on raamat tema käes lugemisel. „Rusuv on. Loen väikestes doosides,“ sõnas ta süüdlaslikult. Kärsitusest otsisin veebist Luugi tekste ja ahmisin novellikogu „Kolhoosi miss“ nimiloo sisse. Jah, sahin näiliselt eikusagilt ilmunud ja kõiki pahviks löönud silmatorkavalt andeka kirjaniku ümber on õigustatud. Lilli Luuk kirjutab hästi. Kuradi hästi. Ent tema loomingu raskus lämmatab nagu tihke atlasskangaga kaetud vatitekk mõnest ta enda novellist.

„Kolhoosi miss“ koosneb kaheteistkümnest loost, mis viivad mornile rännakule Eesti lähiminevikku. Peamiselt alevikesse, „pommiaukudesse“, mille nimesid pole nimetatud ja isegi kui oleks, ei ütleks need meile midagi. Kuid nad viivad ka tühermaadele, metsaviirgudele ja põldudele. Jalgupidi kastemärja rohu sisse ja vettinud lumme. Loodus tumma pealtvaatajana on ehk ainus, mis vahedalt lõikavates tekstides ängist puhkust annab. Helgust toob ka Luugi empaatia oma tegelaste suhtes. Ta on neid voolinud tähelepanelikult, õrnusega. Teinud nad väikeste argiste žestide läbi südantlõhestavalt haavatavaks.