INTERVJUU | Eesti 200 juht Lauri Hussar ei näe valitsussse mitteminekus probleemi: „Just äsja vahetasime Kaja Kallasega sõnumeid“
(156)Ministrikabineti asemel riigikogu esimeheks asunud Eesti 200 juht Lauri Hussar ütleb, et koalitsioon ei tee oma plaane teerulliga – kaasamine ja arutelu toimuvad, sest esimesel lugemisel käivad kõik eelnõud ja muudatusigi saab esitada. Ainult et nüüd ei lase opositsioon eelnõusid isegi menetlusse võtta.
Lauri Hussar tahab riigikogu arutelu taset tõsta. Selleks on tal plaan. Ühtlasi ütles Hussar Eesti Ekspressile möödunud reedel antud intervjuus, et riigikogu spiikril on võimalik saalis toimuvasse sekkuda oluliselt jõulisemalt, kui seda seni on tehtud.
Mida Hussar selle all mõtles, nägid kõik, kes vaatasid riigikogu katset esmaspäeval istungit rakendada. Ta lasi ajalimiidi täitumisel kinni vajutada kõnepuldis rääkinud Henn Põlluaasa mikrofoni, jättis vastamata protseduurilistele küsimustele, mis sellise küsimuse tunnustele ei vastanud, ei korranud oma vastust, kui samalaadne küsimus oli juba varem vastatud, jne.
Peate palju hakkama tegelema opositsiooni venitamistaktikaga. Kas te sama suure hoolega tegelete ka sellega, et koalitsioon ei rulliks opositsioonist üle? Kui palju koalitsioon peab ära kannatama obstruktsiooni?
Obstruktsioon on parlamentaarse võitluse vorm. Parlamendi reglement näeb ette, et sellised võimalused on olemas. Näeme seda ka riigikogu saalis, kui esitatakse protseduurilisi küsimusi, kuigi 90 protsenti neist on ikkagi sisulist ja retoorilist laadi. Sellistel puhkudel istungi juhataja kas kuulab küsimuse ära ja annab siis hinnangu või kui on näha, et ei ole protseduuriline küsimus, sekkub kohe. On võimalik sekkuda ka oluliselt jõulisemalt, aga seda on Eesti parlamendis väga vähe rakendatud.
Aga kust jookseb piir, kui palju venitamist peab välja kannatama? 90 muudatust? Või peaks 101 pealt minema usaldushääletuse teed?
See on igal eelnõul erinev. Esimene võimalus peaks olema leida võimalus opositsiooniga seda diskussiooni pidada. Riigikogu eesmärk on jõuda ikkagi tulemuseni arutelude, mitte jõulise kehtestamise kaudu.
