Senise postroki kõrval võtab „IIII“ kohati lausa post-metal’i mõõtmed, mis muudab Wolfredti muusika senisest veelgi avaramaks ja kaleidoskoopilisemaks. Stoner-rokilikud lood, nagu „Assegai“, sunnivad aga nõtkumise asemel juba korralikult moššima. Lugu lõikab vahedalt nagu seesama oda, mille järgi ta on oma nime saanud. Ka teiste laulude nimedest võib välja lugeda eesootavat: „Terra Nullius“ viib tõepoolest kõhedale eikellegimaale ning reipa käigu ja ilusa kitarriga „Under the Spell“ loitsib.