Sveta Grigorjeva uuslavastus: kehalisuse uinutav katedraal

Kärt Koppel kirjutab, et lavastuse „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ tantsijad on rohkemat kui kehad, mis liigutavad end publiku naudinguks.

Publikut kutsutakse valge vaibaga kaetud lavaruumi istuma, lamama ja olesklema. Seega jalanõud on Sveta Grigorjeva uuslavastuses „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ ilmselgelt liiast. Palve jalavarjud saali ukse taha jätta mõjub intiimse küllakutsena ning häälestab juba ette alandlikkusele. Sokkis publik leiab endale koha põrandal, pikkade pehmete vaipade keskel nagu sõbra kodu põrandal. Kui on teada, et õhtu kujuneb pikaks ning sisaldab vestlust, mis hõlmab endas piinlikkust, armastust, retoorilisi küsimusi ning filosoofilisi mõtteterasid, on ju alati parem püsida maapinna lähedal.

Lisaks Svetale on laval Kristiina Vilipõld, Riina Ausma, Helina Karvak, Linda Vaher ja Pääsu-Liis Kens. Kuus omanäolist naist liiguvad paarides läbi aeglase ja dünaamilise koreograafia. Liikumine tundub taotluslikult passiivne, äratuntavad joogapoosid vahelduvad kehade omavahelises põimumises kontaktimprovisatsiooniga. Kõik on malbe-helge-pastelne, kuid selle muinasjutumaailma õhus on tunda pinget. Tantsijad on rohkemat kui sujuvad-voolavad-uinutavad kehad, mis liigutavad end publiku naudinguks.