ARVUSTUS | Hvnta esikalbum on sulle, kui sulle meeldib valju mootorrattaga linnas ringe teha

Kristjan Karron arvustab ansambli Hvnta esikalbumit.

Esmamulje ei ole ju kõik. Mõnikord tutvud kuskil peol mingi Tegelasega, kes on sõbra sõber ja kohe diivanile istudes lööb mingi eriti maitsetu nalja lauda. Hakkab imelik ja piinlik, aga tegelikult on tal hea huumorimeel, vahest ka mõtles seda nalja irooniliselt ning veel pole piisavalt head sõbrad, et seda mõista. Esmane onu Heino hõng oli ekslik ja üldse ei peaks raamatut kaane järgi hindama.

Aga Hvnta debüütalbumi puhul oleks pidanud vist kaaned kinni jätma. Esimene laul, see esimene maitsetu nali – bänd laulab iseendast kõige stiilipuhtamas cock-rock’i võtmes. Instrumentatsioon igati kompetentne, iga klišee tabatud, äkki tegemist mingi huumoriga, et albumi alguses tähelepanu püüda? Järgmisena laulab Sal-Salleri tämbriga mees (aastal 2023!) peldikust ning paneb riimi Kristuse ning Antikristuse. Sel hetkel vabandaks nõrgem närv end peol välja – homme on varajane tööpäev või mida iganes.