Hello Killu teebki nauditavaks see, et sa ei pruugi kunagi teada, kuhu lugu võib omadega jõuda. Algus ja lõpp võivad olla täiesti eri maailmadest. Näiteks finaal, „No Man’s Land“ on peaaegu viisteist minutit pikk. Alguses võetakse rahulikult aega, et ehitada üles filmi-soundtrack’ilik pinge, millele lisanduvad spoken word vokaal ja suupill. Nagu vaataks mingit Jim Jarmuschi veel loomata psühhovesterni.