Helimassiiv kõmab kõhust läbi: vahel piisab selleks ka bassist ja trummist

Lauri Tikerpe retsenseerib duo Hello Killu albumit.

Artishoki 2014. aasta blogipostitus ütleb Hello Killu kohta, et nad on „bass & drum, mitte drum & bass“. Lisaks tuuakse välja sildid nagu ajaviitepunk, doom ja intellektuaalne rock. Tunduvad kõik üsna adekvaatsed ka Hello Killu värske albumi kontekstis. Hello Upani ja Killu Sukmiti madalsagedusduo on täpselt bass & drum, mitte vastupidi. Aeglaselt ja tumedalt kõmisev, basskitarri nelja jämeda keele plõnksudes. Plaadi avalugu „No Green“ on ligi üksteist minutit pikk ja tundub koosnevat mitmest erinevast palast, mis on omavahel lõdvalt kokku õmmeldud. Aga töötab. „No Idols“ on siit üks väheseid kiirema südamelöögiga lugusid, korralik korduskihte laotav noise. Teine tempokam on kaheksaminutiline „Crossroads“, mille bluusikäik sulandub sujuvalt müraseina ning eksperimentaalsesse trummeldamisse, mis omakorda valgub ootamatult mažoorsesse tantsukeerutusse.

Hello Killu teebki nauditavaks see, et sa ei pruugi kunagi teada, kuhu lugu võib omadega jõuda. Algus ja lõpp võivad olla täiesti eri maailmadest. Näiteks finaal, „No Man’s Land“ on peaaegu viisteist minutit pikk. Alguses võetakse rahulikult aega, et ehitada üles filmi-soundtrack’ilik pinge, millele lisanduvad spoken word vokaal ja suupill. Nagu vaataks mingit Jim Jarmuschi veel loomata psühhovesterni.