Paraku kõigile südareid ei jagu ja ühiskondlik korraldus on meil praegu selline, et elu lõpus jääme üksi. Tihti on ainus väljapääs lahkujale ja lähedastele just nimelt hooldekodu. Kui kunagi kandis viimseid kohustusi vananenud pereliikme ees tema pere, on nüüd lood sedasi, et see on jäänud haruldaseks nähtuseks. Lähedase hooldamine käib üle jõu, nii ajaliselt, füüsiliselt kui vaimselt. Me ei ole valmis selliseks asjade käiguks, et keegi, kes kunagi hoolitses igakülgselt sinu eest, vajab nüüd ise pidevat hoolt. Lapsesaamiseks valmistudes käiakse enamasti mõnel teadliku vanemluse kursusel ja loetakse paar raamatut. Halvatud vanuri „saamiseks“ aga väga ei valmistuta, pole kuulnud ei vastavatest kursustest ega raamatutest, mida moodsad vanavanaemasaajad omavahel dineedel ja aiapidudel soovitaks.