Ahto Külvet meenutab Henry Laksi: kuidas ma kogemata muusiku autole hääletades mitmepäevasele „kultuurituurile“ sattusin

Henry Laks (7.I 1961 - 10.V 2023) in memoriam.

Mul on Henry Laksiga üks road-trip’i kogemus kunagi 1990ndate algusest. Pilt ajast, kui ei olnud mobiiltelefone, pöidlaküüdiga autodele hääletamine oli pigem reegel ja inimesed jõid pidulikel puhkudel 96% Royal-piiritust. Mina olin siis 19aastane ja mul puudus igasugune emotsionaalne side Henry Laksiga või arvamus tema kohta, seda toredam ja ootamatum oli järgnev seiklus

Olin teise kursuse üliõpilane, harilik pikajuukseline punaste teksade ja Rootsi sõjaväesaabastega hipi hääletamas Tartus EPA tornide juures Tallinna poole. Oli juulikuu nädalalõpp ja hääletajaid oli tee ääres hulgim. Korraga peatus just minu ees – ma ei olnud hääletamisejärjekorras üldse esimene – potisinine Žiguli, rooli taga viipas mu autosse Henry Laks. Auto tagaistmel oli veidra kujuga kitarrikohver, kus sees Henry enda tehtud kannelkitarr, millel oli lai rahvamustriline vöö. Henry ise kandis seljas mingit kummalist etno-futu kuube, tumerohelist pop-hõlsti, millel olid tikandid käiseotstes ja revääridel.