Tüdruku lapsepõlvekodu kõik kolm akent vaatavad päikese poole.

Aknast näeb männipuid ja Sõpruse puiesteed, kus trollid hakkasid sõitma hommikul kell viis.

Tüdrukul on paksud juuksed ja sinakasrohelised silmad. Tema käekiri on lapselik, suurte nurgeliste tähtedega kirjutab ta oma nime: Anna-Maria.

Anna-Maria lapsepõlvekodu kunagised naabrid ei mäleta enam, millal täpselt hakkasid nad aru saama, et selles kodus, kus Anna-Maria kasvab, pole asjad korras.

Nad mäletavad lihtsalt üht pilti.

Kaheksanda ja üheksanda korruse vahele jääv trepimade on kaetud oranžide määrdunud põrandaplaatidega. Üht kätt jääb ahtake aken, kust paistab killuke taevast. Teist kätt jääb prügišaht, luuk traadijupiga kinni pandud. Prügišahti ja seina vahelises orvas lamab tüdruk. Ta nutab. Ta on kontkõhn. Kui naabrid tüdruku püsti aitavad, suudab ta vaevu seista. Ta ütleb, et ema viskas ta kodust välja. Teda ei lubata tuppa.

***

Tahad olla kursis Ekspressi lugudega? Laadi alla ka äpp. Vaata SIIA

***