Islandi kunstistaari näitus Tallinnas: korralik tripp psühhedeelikume võtmata. „Islandlastel ja eestlastel on midagi väga sarnast“
Anne Vetik intervjueerib kunstimaailma superstaari Hrafnhildur Arnardóttirit ehk Shoplifterit, kelle näitus „Hüpervõrk“ avatakse Kai Kunstikeskuses 27. mail.
Lillad. Neoonrohelised. Punased. Sinised. Kollased. Pastellroosad. Kõikvõimalikku värvi juuksed kasvavad Kai keskuse laest, lebavad põrandal hullunud juuksuri kääride ohvriks langenuna, võtavad ruumi üle nii värvi kui mahuga. Sa ei ole enam kunstigaleriis, oled hapet teinud Teletupsu (samas, kas Teletupsud pole mitte juba loomu poolest alati veidi happes?) psühhedeelses unenäos. Lõbus ja vabastav on nende karvade vahel jalutada. „Karvade vahel jalutada“ – juba see lause keerab kõik pea peale. Sel näitusel ringi vaadates ei ole me mitte inimesed, vaid ainuraksed, kes kusagil sambla ja vaiba „karvade“ vahel mikrokosmoses askeldavad.
Ootan, kuni Shoplifter, sõpradele Shopi, lõpetab fotograafile poseerimise. Kai Keskuse programmijuht Karin Laansoo, kes tunneb Shopit aastaid, olles kunstnikuga tutvunud veel enne seda, kui tänu koostööle Björkiga ning Islandi üliedukale esindamisele 2019. aasta Veneetsia kunstibiennaalil temast kuulsus sai, ütleb, et Arnardóttiri tööd on mingis mõttes maalid. Kunagi maalikunstnikuks õppinud Shoplifter hakkas tegema installatsioone ja maalib nüüd juustega õhku täis.
Pehme ja terav
„Muidugi tahavad kõik neid katsuda!“ ütleb Shopi, kui uurin, kas mõnele teosele võib pai teha. „Lapsed muidugi on eriti hullud. Äkki peaks viima ühe väiksema karvatuti kassasse? Et see olekski katsumiseks ja saalis jääks midagi peale avamist ka alles?“ arutleb ta kiirelt iseenda ja ümbritsevatega ning puhkeb naerma. Jõuame koos järeldusele, et tema tööde katsumist võiks võrrelda mammuti näppimisega loodusmuuseumis. Et siiski ei tasu kohe kätega kallale minna. Ja tõepoolest, sünteetiliste juuste tekstuur meenutab veidi mammuti kasukat, kes pidi kuskil tundra sügavkülmunud mullas pikalt ootama, et saaks taas elavate kirja.
„Mul on tunne, et meil, islandlastel ja teil, eestlastel on midagi väga sarnast.“
„Ma olen alati tahtnud olla seal, kus asju toimub,“ seletab Shoplifter, miks ta kolis aastal 1994 New Yorki. Laansooga sõbrunemist aastaid hiljem samas linnas kommenteerib ta kui midagi väga loomulikkiu. „Mul on tunne, et meil, islandlastel ja teil, eestlastel on midagi väga sarnast. Hakkasime kohe hästi läbi saama. Ma täpselt ei mäletagi, kuidas me kohtusime. Aga jah, oleme päris mitu korda rääkinud, et võiks midagi koos teha. Ja kui nägin Kai ruume, olin neist kohe võlutud, see kõrge lagi annab mulle nii palju võimalusi. Arhitektuur ja ruum on minu jaoks väga olulised. Nii et ei võtnud sekunditki, et otsustada see näitus Eestis ära teha.“
Kui saad hakkama siin, saad hakkama igal pool
Räägime sellest, kas Hrafnhildur on sama inimene, kes kolis kunagi megapolisesse, või on need 30 aastat teda muutnud. „Ikka täitsa sama. Noh, paar trikki olen juurde õppinud. Aga tunnen end endiselt sama värskena ja üllatusteks valmina. Ma võtan ennast ja enda kunsti küll tõsiselt, kuid mitte maniakaalselt tõsiselt, saad aru küll. Peab olema võimeline asju ka läbi huumori nägema.“
Shoplifter ütleb, et läbi huumori sai ta ka näiteks oma kunstnikunime. Ta oli kuskil näituseavamisel ja tutvus mingi tegelasega, kes üritas tema nime korrata ja ütles, et „meeldiv tutvuda, Shoplifter“ (ingl k „poevaras“). Selle asemel, et põdeda, tegi kunstnik nime enda omaks. „Ja siis mingi hetk läks see kunstist edasi ka: mu sõbrad hakkasid mind Shopiks kutsuma. See alter ego oli väga kasulik näiteks siis, kui tegin performance-kunsti.“
Shoplifter pole ühegi galeriiga raudbetoonist lepinguga seotud. Talle meeldib rohkem ise tegutseda. Sotsiaalmeedia on tema silmis kunstnike elu palju lihtsamaks muutnud, sest oma tööd saab kergemini nähtavaks teha. Samas oli tema puhul oluline verstapost ka New Yorki kolimine, mis andis võimaluse olla osa sealsest kunstiskeenest. „Ma ei teeks seda, mida praegu teen, ja nii, nagu seda praegu teen, selle kolimisega kaasnenud mõjudeta.“
Kunstimaailma näeb Arnardóttir omamoodi mänguna. „See on teater ja meie oleme mängijad. Ja peaosas on kunst, mitte kunstnik. Mõnikord oleme lihtsalt niisama kõrvalseisjad, et „ah, no see keegi tegi seda värki siin“. Imago saab mõnikord seetõttu väga oluliseks osaks kunstniku tööst.“
Intuitsioon on talle oluline. Mingil hetkel sai Arnardóttir aru, et on maksimalist, kuigi Skandinaavia kunstnikelt eeldatakse justkui midagi muud. Praegu tegutseb kunstnik nii, et lihtsalt järgib seda, mis suunas töö viib – seda õnnetunnet, mis tuleb peale siis, kui ta töötab oma stuudios. „Lihtsalt otsustasin, et kui see mind liigutab – need värvid, huumor, tekstuurid –, siis ilmselt meeldib see veel kellelegi. Ega ma nii unikaalne ka ei ole ehk siis on veel inimesi, kes naudivad just selliseid töid. Oma roll selles, miks just seda teed läksin, on kindlasti värvide teraapilises mõjus.“
„Tundsin, et tänu vanaema patsile sain justkui ajas reisida, hoidsin käes tema noorust.“
Kunstnik ütleb, et tema sees on ka teatud sorti võistluslikkust. Näiteks ta tõesti tahtis saada võimalust esindada Islandit Veneetsias (biennaalil) ning oli selle huvides tegutsedes väga sihikindel. „Saatsin oma esitluse, võitsingi ja tundsin end väga-väga hästi. Islandil on palju häid kunstnikke, kes oleksid seda samuti väärt. Kuid jah, ma ikka väga tahtsin seda,“ tunnistab Shoplifter. Ta ütleb samas, et vaatamata sihikindlusele on tema tegutsemise stiil üsna kaootiline – mida võiks järeldada ka Kaid vallutanud süsteemse süsteemituse sees viibides.
Vanaema nooruspõlve patsi saladus
Üks Shoplifteri kaanonisse kuuluvaid lugusid on jutt sellest, kuidas ta leidis teismelisena oma vanaema mahalõigatud patsi. Palun tal seda lugu meenutada. „Jah, see on tõsi! Kusjuures mulle tuli see alles hiljem meelde – siis, kui hakkasin juukseid oma kunstis rakendama. Tolles hetkes aga valdas mind täielik härdus, tundsin, et tänu vanaema patsile sain justkui ajas reisida, hoidsin käes tema noorust.“
Samal ajal oli see kunstniku sõnul ka täiega morbiidne, sest juukseid on tihti kasutatud mäletamiseks ja surnute „alleshoidmiseks“. Näiteks pisikesed ühe loki ja kuivanud lilledega klaaskupli alla paigutatud kompositsioonid, mis tulid moodi 16. sajandil. „Selline Uinuva Kaunitari teema, need olid veidi nagu foto abiga mälestuste alalhoidmise eelkäijad,“ seletab Arnardóttir, kelle enda esimesed juustest tööd olid samuti pigem pisemapoolsed keerukad punutised.
Aga juuste juurde ta lõpuks jõudis: siis, kui joonistas neid ühe projekti jaoks. „Mõtlesin järsku, et miks ma siis pärisasja ei kasuta. Miks tõmban neid jooni paberile? Eks ma tahtsingi lameda pinna eest pageda ja leidsingi oma viisi selleks.“
Shoplifter meenutab, et on alati olnud väga taktiilne, talle meeldib kudumine ja heegeldamine, tiinekana lõikas ta sõprade juukseid ja tegi neile soenguid. „Need olid 80ndad, siis liikus ikka väga hullumeelseid lõikusi ja juukselakiga ei koonerdatud. Ma ei kujuta ette, kui palju lakipudeleid ära kulutasin. Tajusin seda veidi nagu skulptuuri tegemisena.“
Arnardóttir nimetab end popkunstnikuks. „Eks ma pidin tööd ka tegema enne suurema edu saabumist, muuseas töötasin ka stilistina. Üleüldse tegin endale riideid ja ehteid alati ise.“ Millalgi hiljem sai ta aru, et see, mis ta teinud on ja teeb, on popkunst, sest kasutas materjale, mis on osa popkultuurist. „Ehk siis praegu näiteks juuksepikendused.“
„See on lausa kurnav, kui palju kraami meil on.“
Osalt on tema materjalivalik ka tarbimiskultuuriga suhestumise viis. „Kui näeme ebatavaliselt suures koguses materjali, mis on olemas eelkõige sellepärast, et oleme edevad ja mida muidu nii suurel hulgal ei näe, on see viide ületootmisele. See on lausa kurnav, kui palju kraami meil on.“
Juuksed on rohkemat kui lihtsalt juuksed
Räägime ka mälust. Shoplifter ütleb, et huvitav on see, et oma kunstnikuteekonna alguses ta otseselt ei mõelnud vanaema patsile ega üldse juustele. Samas olid need pidevalt kuskil taustal olemas. „Justkui sammud, mis sa pead ära tegema, selleks et kindlasse sihtkohta jõuda,“ leiab Arnardóttir.
Juuksed on tema jaoks seotud inimese psüühega. Kunagi 90ndatel tegi ta performance’i, mille nimi oli „Human Hair Sculptures“. „Mul oli lihtsalt juuksuritool ja see oli veidi nagu jutusaade, et inimesed istusid tooli ja ma vestlesin nendega, noh, nagu sinuga praegu. Üritasin neid vestlusi ühendada soengute-skulptuuridega, mida samal ajal lõin nende juustest. Palju värvilist juukselakki!“
Kunstnik ütleb, et juuksurid ongi ju poole kohaga terapeudid. Inimesed räägivad juuksuritoolis uskumatuid asju. Ja juuksed on otseselt seotud sellega, kuidas me end tunneme ja milline on meie vaimne seisund. Need on niivõrd suur osa eneseloomest. „Mäletan siiamaani, kui olin kuskil kümneaastane ja lõikasin oma patsi maha. Ja kui halvasti ma end tundsin: kui vaatasin peeglisse, ei tundnud ma end lihtsalt ära. Täiesti ahastuses olin!“
Vestleme veel edevusest ja välimusele orienteeritusest. Mainin, et ilmselt iga Eesti suunamudija on näituseperioodi lõpuks teinud mõne pildi Shoplifteri installatsioonide taustal. „Oojaa. Edevus ja mood pakuvad mulle endiselt palju huvi: see, kuidas me end vaatame ja näeme ning kuidas me seda, kuidas välja näha soovime, lavastame. Olen seda selfiasja oma näitustel näinud ikka korralikes kogustes. Aga noh, eks need selfid näevad paraku head välja.“
Kui sotsiaalsed kommentaarid kõrvale jätta, näeb Shoplifter enda põhilise eesmärgina vaatajale rõõmu pakkumist. „See on puhas rõõm: loomise rõõm ja elurõõm. Loodan, et need, kes näitusele tulevad, tunnevad end veidi kõrvust tõstetuna ja ekstaatilisena, sest see, mida näitan, on niivõrd absurdne ja üle võlli. Veidi nagu loodus ka, aga hüperloodus.“
Vaatan taas ruumis ringi ja Arnardóttir ütleb samal hetkel, et tahab tekitada „Hüpervõrgus“ viibijates tunnet, nagu oleksid nad plahvatanud vikerkaare keskel. Nii on. Shoplifteri vikerkaare Armageddon ootab Kai Kunstikeskuses külalisi novembri lõpuni, kuid soovitan sukelduda karvasesse värviteraapiasse võimalikult peatselt.
