Helikunsti näitus Telliskivis: üks installatsioon võiks edasi tiksuda veel vähemalt 20 000 aastat

Hanno Soans nendib „Sõna saab heli“ näitusest kirjutades, et kunstis pole ehk üldse vajagi kõigest üheselt verbaliseerituna aru saada.

Kui 1952. aasta augustis toimus John Cage’i üksnes klaveri vaikimisest koosneva muusikapala „4’33’’ esmaettekanne, olnud mäletatavasti vihmane päev. Lisaks publikust kostvatele närvilistele köhatustele, taldade sahinale ja toolide naginale teadvustunud ruumis erilise teravusega ka väljas rabisev vihm. Niisiis ei saanud oluliseks mitte üksnes triviaalne ja juhuslik, mida autor taotleski, vaid ka looduslik foon, mida ta küll kuidagi ette planeerida ei saanud.

Vähemalt pool kontseptuaalsest baasist helikunsti tekkeks – juhuslike mittemuusikaliste helimustrite teadvustamine kunstiteose võimaliku osana – oli korraga teoks saanud. Ülejäänu kujunes Lääne kujutavas kunstis tasapisi välja kuuekümnendate jooksul, koos „skulptuuri liikumisega avardunud mänguväljale“ (kunstikriitik Rosalind Krauss) ehk installatsioonikunsti tekkega. Kusagil mainitud nähtuste ristumispunktis sündisid eeldused uue kunstižanri tekkeks.