Me saame meie ajastu melanhoolia-lauliku üheksanda albumiga tunni-ja-viieteist võrra uut materjali. Siinkohal tuleb teda kiita ja esile tõsta – vähesed kaasaegsed popartistid jaksavad avaldada keskmiselt ühe duubelalbumi aastas. Del Rey on suutnud seda tempot hoida vägagi kvaliteetselt, täpselt nagu seda tehti 70ndate laulja-laulukirjutajate ajastul. Kuid kas meil oli kogu seda uusimat kupatust vaja?