Eestlased kahe ookeani vahel: „Panama kohalikud võivad olla üliabivalmid, aga ka tõelised kaabakad“
Karl Saluveer ja Anne-Mari Luik ehk SY Serenada meeskond on jõudnud teisele poole maakera ja jutustavad Panama kanali ületamise eripäradest.
Panama ühendas meie jaoks kaks ookeani. Ühelt poolt Atlandi, mille lainetel sai maitsta Prantsuse Guajaana džungli ja Amazonase jõgikonna hõngu ning Kariibimere saarte võnkeid. Teiselt poolt – suur sinine Vaikne ookean.
Ööpimeduses saabusime Panamasse, kus sai maha peetud korralik „tankeri tango“ ehk läbi manööverdatud kõikide nende mürakate kaubalaevade vahelt, mis parasjagu reidil oma kanali läbimise järjekorda ootasid. Siin näitab üleilmne kapitalism oma kõige koledamat nägu. Hind selle eest, et nad ümber Lõuna-Ameerika ei pea sõitma, on krõbe – kuni 300 000 dollarit.
Olime nädalasest sõidust väsinud ja sildusime Shelter Bay sadamas esimesele vabale kohale. Shelter Bay nimi tuleb sellest, et see on paik, kus hea varjuda orkaanihooaja eest. Hommikul tervitas meid kohalik sadamakapten, kes oli pärit kaugest Uruguaist, kuid armunud Panamas enda töösse ja jäänud paikseks. Ta oli sadamas loonud atmosfääri, mis pani iga paadi ja inimese tundma end nagu kodus. Siinkohal kiidame ka oma sadamakaptenit Laurit Lennusadamas, kes ühtmoodi hästi hoolitseb nii omade kui külaliste eest!
Veetsime Shelter Bays mitu nädalat, oodates oma järjekorda kanalisse pääsemiseks. Nii pikk aeg annab võimaluse ka inimesi tundma õppida. Meie esimeseks kohalikuks kontaktiks sai meie kanaliagent Roy – kanalit on oluliselt mugavam läbida, kui kõik bürokraatiatoimetused teeb inimene, kes on selles proff. Lisaks annab agendi kasutamine võimaluse tasuda kanali eest ülekandega, mis tähendab, et ei pea kõrge kuritegeliku indeksiga linna pealt erinevatest pangaautomaatidest taksoga sularaha kokku ajama. Olime Royga ühendust võtnud juba mitu nädalat varem ning tema suhtumine andis mõnusa kindlustunde: kaikohad sadamates broneeritud, riiki sisse- ja väljakirjutused tehtud, kanali läbimise aeg fikseeritud, paadi mõõtmine korraldatud, parimad restoranid ja vaatamisväärsused soovitatud. Nagu ta ise ütles: „I am the best agent in Panama!“
Piloodid lainetel ja paadimõõtmise eripärad
Kõikide ookeani ületamiseks vajalike toimetuste kõrvalt jäi sadamas aega paadinaabritega tutvuda. Ühel pool noorpaar, kes oli just jäänud beebiootele ning pani parasjagu oma purjekat müüki. Teisel pool üksinda seilav endisest lennukipiloodist vanahärra, kellel siht jõuda Uruguaisse, marsruudiks Kariibid, Assoorid, Portugal, Kanaarid, Roheneeme saared ja nii edasi – sedapidi on ilmasüsteemid toetavamad, abiks tuuled ja hoovused. Ta putitas igapäevaselt oma mootorit, hääl oli tal vaikne ja malbe ning igal õhtupoolikul pimeduse saabudes nautis paadi kokpitis üht joint´i. Oli tunda, et sel ränduril pole kiiret kuhugi: ta paat oli kasvanud ääreni karpidesse, tema olemus ja kõnnak olid täis rahu.
Ja siis üks teine mees, kes elas paadis kuivdokil. Tuli välja, et ka tema on endine erapiloot. Lennutanud Lähis-Idas printse ja oligarhe, kellest üks oli talle ära andnud ka oma paadi, sest ei vajanud seda enam. Varasem kokkupuude paatidega mehel puudus – nüüd ta seda siis Shelter Bays putitas. Iganädalastel muusikalaupäevadel oli ekslendur alati kohal oma kitarriga.
Kanali läbimisel on üks kohustuslikke protseduure paadi mõõdistamine ja kontroll. Selleks tuli meie pardale mõõtja: korrektne keskealine meesametnik paberite, kaustikute, raadiosaatja ja helkurvestiga. Kuna Serenada oli eelmise omanikuga kanali läbinud ja seetõttu on meil juba olemas „Ship identification number“, siis täpsustati vaid meie konkreetseid soove ja muutusi paadi juures. See omakorda tähendas, et aega jäi justkui üle ja suurem osa mõõtja esitatud küsimustest olid suunatud meie naissoost madrusele, kellel juuksed plaatinablondid. Ilmselt kõige heledamad, mida kohalikud üldse näinud. „Are you a movie star?“, „You look like Dolly“, „Would you like to come to dance with me?“, „Come sit next to me!“ Ehk rohkem „mõõdistati“ madrust kui paati!
Lõpuks kanali peal
Kanali läbimist alustasime varahommikul poole nelja ajal. Iga detail on bürokraatia tipptasemini läbi mõeldud ja raha küsitakse igal sammul. Läbimiseks peab pardal olema neli otsade eest vastutavat inimest, kapten ja kohalik järelevalveametnik. Kuna olime parasjagu kolmekesi, siis tulid meile otsade peale appi meie semud-merepiloodid. Kui inimesi ise ei leia, on võimalik ka palgata ametlikud otsatüübid, kelle töö eest peab tasuma igaühele 125 dollarit, kuid kes ei pruugi olla üldsegi mitte osavad. Veel on vaja ületamiseks rentida suured vendrid ja neli teatud pikkuse ja jämedusega otsa.
Advisor tuleb ja lahkub pardalt teise paadiga. Roy oli meile sõnad peale lugenud, et tema eest tuleb hästi hoolt kanda. Tal peab olema kindlasti kinnise korgiga pudelivesi. Talle tuleb pakkuda teed ja kohvi ning süüa. Kui süüa ei paku, on tal õigus tellida see endale paati ning selle kohaletoomine maksab jällegi sadu dollareid. Meie ametnik oli noor, nii vanuselt kui ka oma ametis, temast kiirgus ebakindlust ning ta oli väga valiv. Pakkudes talle erinevaid variante jookideks, saime vastuseks „I will tell you what I want and when!“ Olgu.
Kui olime juba pool päeva kanalit läbinud, siis uuris ta, et kas meie tiigipuust pinkidele oleks võimalik ka padjad saada, sest „noh, istuda on ju ebamugav“. Padjad olid meil aga parasjagu seotud päikesepaneelide kaitseks, sest lüüsides visatakse kõrgelt raskusega otsad, mis võivad lõhkuda kergesti purunevaid detaile. Andsime talle siis väikese padja, mis tavaliselt hoopis meie päid hoiab.
Oma põhiülesandega – lüüsides kapteni juhendamine – ametnik väga hakkama ei saanud. Instruktsioonid olid segased ja mitmetimõistetavad, mis viisid lausa ühe vendri lõhkumiseni ning ühe reelinguposti kõveraks minemiseni. Ühes lüüsis otsustas järelevalvaja meie seotud sõlmesid paranda. Küll aga kahjuks valeks ja pidime ta töö ikka ise üle tegema.
Suures pildis oli kanali läbimine ikkagi põnev kogemus. Kanal koosneb kolmest lüüsikompleksist, mida ühendab merepinnast 26 m kõrgemal suur Gatuni tehisjärv. Mõlema ookeani veetase on sama, kuid lüüse on vaja, et tõsta paat järveni ja siis uuesti alla. Esimeste lüüside läbimiseks olime seotud parve kahe teise purjekaga, kuid kahes viimases olime poordis ühel kanali tuuripraamil.
Ootamatud abilised ja kohtumised
Tuuripraamil? Tõepoolest, kanali saab läbida ka ekskursioonina ning lüüside juurde on ehitatud turismikeskused, kus sajad inimesed ostavad pileti, et jälgida paatide läbimist. Praam oli täis Ameerika pensioniealisi kruiisitajaid, kes läbisegi pommitasid meid kümnete küsimustega: „Kust tulete?“, „Kuhu lähete?“, „Kas tõesti olete kogu tee purjetanud?“, „Kui kaua olete seilanud?“, „Kus see Eesti ikkagi asub?“ Olime järjekordne vaatamisväärsus nende suurel ringreisil. Ja läks nii, et noormehed, kes praamil töötasid ja pidid meie otsad vastu võtma, ei saanud kordagi skrollimise kõrvalt õigeaegselt tööpostile, mistõttu tegid nende töö ära needsamad turistid! See oli neile paras väljakutse, kuna põlvedes polnud enam nõtkust kummardamiseks ja käedki ei tahtnud koostööd teha. Saime aga üheskoos kenasti hakkama.
Pärast 16 tundi kanalit jõudsime Panama City pilvelõhkujate kõrval asuvasse sadamasse. Ootamatult kostus paadisillalt puhtas eesti keeles: „No tere, maailmarändurid!“ Olime lausa ehmunud. Esmalt tundus, et kanali läbimise tähistamiseks võetud pits rummi on pea täitsa segi ajanud. Ent kohe saime aru, et need on meile tuttavad eestlased, kes töötavad ühel teadusjahil, mis parasjagu just samas sadamas pesitses. Ühel laupäeval kostitasid nad meid korraliku klassikalise šašlõki ja saunaga. Naljakas, et eestlane otsib isegi riigis, kus iga päev on hingematvalt palav, veel kuumemat ruumi, kus higistada. Ja ühtäkki polnudki õue kuumus enam nii piinav.
Eelkõige jääb Panama meile meelde oma vastuolulisuse poolest – kohalikud võivad olla üliabivalmid nagu agent Roy või ka tõelised kaabakad nagu meie advisor. Panama City on ehtne metropol, sellest mõnikümmend kilomeetrit eemal puutumata džungel. Ühele pildile mahuvad maailma suurimad kaubatankerid ja sealsamas meres ujumas saja-aastased kilpkonnad. Reisisellid, kes Panamasse satuvad, ongi justkui transiidis kahe maailma vahel. Meie kahe ookeani vahel.
